Driving home for Christmas...

Kui mul täna öösel lõpuks uni tuli, siis hakkas tööle mu äratuskell, aeg oli tõusta ning rutata lennujaama. Pool 5 hommikul on ikka ulme tõusta.

Jõudsin ilusti metroo peale, neid sõitis seal tegelikult päris tihedalt. Esimene metroo oli suhteliselt inimtühi, aga ma pidin loomulikult vahepeal ka metrood vahetama. Õnneks oli teade inglise keeles ning ma sain aru, et esimesel metrool oli plaanis poole tee pealt suunda muuta. Teine metroo oli täis kahte sorti inimesi – hilised pidulised või varajased lennu inimesed.

Kui ma lõpuks lennujaama jõudsin, ei olnud veel lennuk ära lennanud :D Aga ma otsisin tükk aega, kus ma saan tsek-inni teha, sest masinas valikut Air Baltic ei olnud. Niisiis lõpuks leidsin kassa.

Siis läksin oma asjadega läbi kontrolli, kõik oli korras, miski ei piiksunud ning ma olin leidnud õige suuna. Lõpuks istusin ja ootasin ainult pool tundi, 1,5 h kulus kõigeks muuks. See lennujaam oli nagu suur kaubanduskeskus, kus õnneks nii vara hommikul olid poed alles kinni :D

Aga lennusõidust siis. Ma ütleks, et Estonian Air on etem lennufirma kui Air Balitc. Enam ma ei osta ever never ümberistumisega lendu, kui on võimalik ka otse lennata. Riiga lendasin ma suure lennukiga ning seal ei räägitud üldse, et kui kaua me lendame ja kus ma vahepeal viibime jne ning tasuta snäksi ja juua ka ei saanud :D Kui me kunagi Riiga jõudsime, siis läksime lennuki pealt maha ning BUSSI peale. Ma ausalt mõtlesin, et kuhu meid nüüd veetakse, aga viidi lennujaama ukse ette. Sealt edasi pidin siis teisele lennule minema, seal oli päris nõme oodata. Üks Ines Karu moodi tüdruk oli ka seal, oma emaga (?) :D Ning ma kuulsin esimest korda eesti keelt. Lõpuks veeti meid jälle bussiga lennuki peale, mis oli ikka tunduvalt väiksem kui eelmine, aga mahtusime ära sinna. Nüüd ma sain õnneks akna all istuda ( enne istusin kahe inimese keskel, ei olnud hea), aga aknad olid ka väiksemad sel väiksel lennukil :D

Aga äge oli see, et ma nägin oma lennuki varju pilvede peal vahepeal ning sellel oli vikerkaarevärvides ring selle ümber :D Ning kui me pilvede peal lendasime, siis oli koguaeg tunne, et lumi on lihtsalt maas – konarlik lumemaastik.

Lõpuks jõudsin siis Eestisse. Otsustasin, et ma ikka ei viitsi bussijaama kõndida ning otsustasin sinna linnaliiniga sõita. Seal oli silt, et nr 2 sõidab. Aga kaks bussi, nimega nr 2, sõitsid tuimalt mööda sellest peatusest, nagu wtf. Lõpuks ma siiski sain õnneks bussijaama ning jõudsin napilt bussi peale. Sel hetkel oli selge, et ma olen Eestisse jõudnud. Bussijuht oli parajalt närvihaige, selline vana papi :D Sõimas seal kõigi ees ühte klienti, kellele TEMA oli vale bussipileti müünud. Mind pettis see papi ka 20 krooniga, müüs üliõpilassoodustusega pileti (100.-), aga võttis 120 kr. Seda ma märkasin pärast alles. Igatahes tõeliselt nõme olukord oli seal bussis, kui mind oleks keegi seal sõimanud, siis oleks ma arvatavasti raha hoopis tagasi küsinud ja üldse mitte selle bussifirma teenuseid enam kasutanud. Aga jah, Welcome to Estonia.

Muidugi avastasin ma ka, et mul ei ole võimalik Taani kõnekaardiga helistada ning tekitasin sellega veidi muremõtteid. Aga õnneks oli ema siiski bussi vastas, tugeva mõttevahetuse tulemusena vist (et ma siiski tulen selle bussiga, nagu arvasin) :D

Aga tõeliselt hea tunne oli koju tulla, aga samas oli ka väga veider. Kõik oli nagu tuttav, aga samas nii võõras ning eesti keelt oli raske rääkida või õigemini ma pidin meelde tuletama koguaeg endale, et ma võin eesti keeles nt piletit osta vms :D Poes oli ka imelik käia ning linnaliini pilet maksis 7 krooni, Tallinnas...7 krooni! Taani 23 dkk kõrval ei maksa seda võrrelda vist :D

Ja Eestis on tõeliselt külm!

Homme lähen koju.

Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama, pole seda ammu teinud. See nädal oli ülimalt kiire. Vaja oli projekti eel-esitluseks valmistuda ning see ka ette kanda. See tegelikult toimuski täna. Ma jõudsin kooli 20 minutit enne 9t ja mitte kedagi teist ei olnud. Väljas kiskus üpriski tormiseks, see oli arvatavasti põhjus. Taanlased ei kipu eriti sellise ilmaga välja muideks. Meile on see tavaline. Neile mitte. Igatahes minu esitluse ajaks oli kohal vist 9 inimest, kolm neist nö õppejõud. Sellisele "rahvahulgale" on lausa lust ettekannet teha! Muidugi enne minu korda arvas arvuti, et teeks õige restarti natuke ning tekkisid 10 minutilised tehnikajamad ning nii ma siis seal ees passisin ja ootasin kuna ma saaks ettekannet teha. Ma jõusdin selle ajaga tegelikult suhteliselt maha rahuneda juba. Aga esitlus läks hästi, päris positiivne vastukaja tuli, ma olin üllatunud. Pärast kooli üritasin koju tulla, sõita rattaga. Väljas oli juba "kergelt" tormine. Silmad olid lund täis, midagi ei näinud. Rattas oli lume alla mattunud, rattad olid lund täis ning tõeline treening oli selle lumehunnikuga vändata! Aga lõpuks jõudsin koju, nägin välja nagu lumiselt märg panda lumehunniku otsas. Aga vähemalt jõudsin koju. Aga tegelikult võiks nüüd rääkida päris kodust, sest homme hommikul KELL 5.30 stardin ma siit, et sõita Eestisse. Lennuk läheb küll kl 8 ja peale, aga peab varakult kohal olema seal lennujaamas. Ma olen väga põnevil :D
Kohver seisab mul veel endiselt lahtiselt keset põrandat, asjad on sees, aga ma mõtlen ikka, et äkki olen midagi unustanud. Tegelikult ei saa ma midagi eriti kaasa võttagi, mul ainult käsipagas. Aga ikkagi.
Muide enne käisin kesklinnas otsimas jõulumeeleolu. Tormi enam ei olnud, aga lumeollust sadas endiselt. Poodide vaateaknad on siin ikka nii ilusad, nagu filmis. Nyhavn oli ka ilus, mulle ikka meeldivad need kohvikud seal. Ma tegin mõned pildid ka:

See on kalender ühe seina peal.

Jul Nyhavn.

Suur ja kallis kaubanduskeskus.

Shoppamise tänav.

Tsirkus.

Tivoli.

Selline päev siis. Nüüd lähen magama, ehk saan 5 tundi magada vähemalt.

Niisama.

Mis siis vahepeal ka juhutnud on? Kool ja kool. See nädal ja eelmine ka tegelikult oli kirjanduse lugemise nädal. Ehk siis ma olen jälle palju targemaks saanud. Eile oli grupitöö ettekanne, pidin kõigi ees rääkima. Jälle. Ma vist ei harju sellega kunagi ära. Endiselt on hirmus. Eile hommikupoole, enne ettekandeid, oli meil "photostudy", ehk siis pidime fotodel kujutatud parke hindama, kujutama ette et me kõnnime seal ja tunneme mingeid tundeid. Ja muide enne seda jagati kohvi/teed ning saiakesi. Ma hakkan sellega juba ära harjuma, vahepeal hommikuti kodus sööma ei peagi.
Täna oli ka üpris huvitav teema koolis - lõhnad, värvid ja helid. Käisime väljas. Kõndisime grupis koos mööda tänavat, rääkida ei tohtinud ning kuulasime erinevaid helisid: brõnn, kriiks, kraaks, tilltoll, krõmps jne. Sain teada, et inimene ei kuule ikka paljusid asju tänaval liikudes. Isegi kui tal kõrvaklappe peas ei ole.
Kodus on mul aga üpris jõul, igalpool on päkapikud, isegi vannitoas!
Ja mis on kõige parem uudis, mul on nüüd olemas uus kodu alates veebruarist. Hakkan elama kahetoalises korteris ühe taani tüdrukuga. Ja mu tuba on nii ilus!

Rong see sõitis...tsuh tsuh tsuh.

Täna on kuu esimene pühapäev, mis tähendab, et rongisõit oli täna tasuta. Seda tuli loomulikult ära kasutada. Sihtpunktid olid Køge, Farum ja Lyngby.
Kõigepealt sõitsin siis kesklinna, Nørreporti (alguses läksin vales peatuses maha :D), sest pidin kokku saama Hanna-Liisaga. Sealt istusime järgmisele rongile ning järgnes pikk sõit Køgesse.
See oli üks armas väike kohake. Keskplatsil oli kuusk ja laat ning hiljem ka jõulutaat:D Jõuluvana tuli paraadi ja saaniga ning tema ees oli väikesed orkestrilapsed.
Tegime Hanna-Liisast jõuluvanaga pilti, kauaoodatud unistus :D
Peale paraadi oli selles linnakseses veel palju huvitavat - ilusad poeaknad, kaunistatud ning lumised tänavad ning kommipood, kuhu ka meie sisse astusime. Terve pood oli komme täis, kõiksugu komme. Poest välja astudes oli meilgi käes kommikotike, sest sealt polnud võimalik välja tulla nii, et midagi ei osta.Lõpuks sai aga põnevus selles linnakeses otsa ning meie järgmne suund oli Farum. See oli üle tunni aja sõit. Uskuge või mitte, aga ma läksime sinna. Väljusime rongist, vaatasime seal sama koha peal ringi ning otsustasime kohe kuhugi mujale edasi sõita. See koht oli ainult elumajadele :D Niisiis järgmine sihtpunkt Lyngby, kaubanduskeskus põhiliselt, sest nii külm oli. Aga see linnake oli ka ilus, väga tuledes ja ilusa kuusega.See kaubanduskeskus oli nagu kuskil filmis, nii ilus! Ja nii palju poode, kingapoode. Dreamland.
Lõpuks siis sai ka sellest küllalt ja ma sõitsin koju tagasi.
Üldiselt võib öelda, et enamus ajast sõitsime me täna rongis, vaatasime aknast välja, lumi sadas, väljas oli märg ja niiske ning rong oli enam-vähem soe koht, kus istuda:D Aga tore päev oli ikkagi!

Pildid.

Täna oli imeilus ilm väljas. Lund sadas ja päike paistis ka vahepeal päeval. Tegin mõned pildid.







































Käisin naabertänavates ilma nautimas ja maju vaatamas.













Minu kodutänav.













Maja, kus ma veel elan kuni jaanuari lõpuni.

Kool on lahe. Elu on lill.

See kool siin on ikka nii põnev!
Täna oli päev, kus me tegime harjutust "Try It Yourself"! Mida see siis tähendab - ma olin täna peaaegu pime, täiesti pime ja siis sõitsin ringi ratastooliga. Just nii, me kõndisime mööda kampust ringi pimeda inimese tokid käes, klapid silme ees või siis sellised prillid, mis tegid kõik uduseks ning nägi ainult kontraste ning sõitsime LUMES ratastooliga. Viimane oli nii raske, ma vaevalt liikusin, sest minu makaronikäed ei suutnud seda tooli taltsutada:D Tegelikult kõik olid raskustes, kes seal nendega ringi "rallisid". Kõige hullem oli siis, kui me ülatasime sõiduteed, nii ratastooli inimesed kui pimedad, neil kõigil oli väga keeruline. Me jõudsime saarekese peale alles, kui tuli juba punane oli. Mõelge kui ohtlik see on. Teiseks täiesti võimatu üleminekukohti ületada, sest need on liiga kõrged. Ning siin Taanis on teed väga erineva sillutisega, mis on totaalselt segadust tekitav, kui sa oled pime ning ratastoolis inimesele on see raske ning ebamugav on rappuda koguaeg.
Kõige hullem oli see, kui me üritasime siseneda hoonesse. Uksed ei käinud ise lahti ja no võib arvata, et neid avada ning sealt sisse pääseda oli marukeeruline.
Kui ma alguses täiesti pime olin, siis polnud mul halliaimugi, kuhu ma lähen ning kus ma olen. Võisin küll piiride järgi liikuda, aga kõik oli täiesti tundmatu.
Igatahes täna sain ma aru, kui raske on olla erivajadustega inimene. Elu tundub kohe ilusam. Ausalt. Nüüd ma kindlasti mõtlen koguaeg oma tulevastes suurprojektides (hahaaa) esimese asjana, et kas KÕIGIL on võimalik seal liikuda ning olla. Väga suurepärane kogemus oli.
Kas ma juba ütlesin, et ma hakkan tegema väikest kujundusprojekti Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskusele? See on kursusetöö. Päris põnev, sest see pole mingi tavaline aiakujundamine, vaid see peaks olema miskit terapeutilist.
Vot nii siis. Sellised emotsioonid.