Mõttepaus.

Täna oli mul väga mõtterohke hommikupoolik. Põõnasin kuni 11ni voodis ning mõtlesin elu üle järele. Mõtlesin inimeste peale, kes on Eestis, ning selle üle, millised olid minu ootused siia tulles. Ma avastasin, et kõik ei ole läinud päris nii, kui ma alguses olin arvanud. Kui olin lugenud ja kuulnud, et see on parim aeg elus, saab tosinate viisi sõpru, pidu ja pillerkaar on 24/7 ja nii edasi...siis tegelikult see nii ei ole olnud. Kas ma seda ootasingi? Alguses võib-olla küll, ma mõtlesin, et see kogemus muudab Mind...sest ma pole ju kunagi enda parim sõber olnud. Aga nüüd ma mõistan, et need ootused olid natuke väärad.
Ma pole kunagi olnud ülimalt sotsiaalne, või avatud ning julge...ja ma ei hakka seda ka kunagi olema. Alles nüüd ma mõistan seda. On küll tõsi, et see aeg on üks parimaid mu elus, sest see on hea võimalus iseendaga sinapeale saada. Ma arvan, et täna hommikul jõudsin ma õige ootuseni. Võib isegi öelda, et eesmärgini, milleni ma kavatsen jõuda. Ükskõik mis see tulemus siis on. Tähtsam on sellega leppida.
Kui ma mõtlen selle peale, mida ma siiamaani olen juurde saanud selle Taanis veedetud aja jooksul, siis võin ma seda seda kõike lugeda ju oma eelnevatest blogidest. Iga päev on uus kogemus...ükskõik, mida see siis endaga kaasa toonud on.
Mul ei ole tosinate viisi uusi sõpru...aga see-eest leidsin ma omale ühe väga hea sõbra ning päris mitu toredat kursakaaslast. Ning tõsiasi on ju see ,et ma viibin siin veel 5 kuud.
Ma ei ole olnud ülimalt sotsiaalne ning avatud, aga kindel on see, et ma ületasin end juba siis, kui ma augustis lennuki peale astusin ja siia lendasin. Kui keegi oleks mulle öelnud esimesel kursusel, et ma lähen magistrisse ka ning veel Kopenhaageni Ülikooli...ma oleks selle inimese välja naernud ja mõelnud omaette, et ma ei julgeks seda kunagi. Aga võta näpust...inimesed siiski muutuvad, mitte kardinaalselt aga siiski. Võib-olla nimetatakse seda hoopis arenguks.
Mõeldes aga sellele, et olen alati arvanud, et ega ma eriti fun ei ole ning pole kunagi mõistnud seda pidu ja pillerkaar võlu, millest kõik teised räägivad, siis nüüd ma mõistan seda, mõlemast vaatevinklist. See on jälle see koht, kus ma olen end kõrvutanud liiga palju teiste inimestega. Milleks, tekib küsiumus? Ma olen alati vaadanud asju läbi teiste silmade ning olen enda nägemuse täiesti unarusse jätnud. Asjade nägemine läbi teiste silmade ei ole aga kõige targem tegu...see on nagu teiste mõtete lugemine või ennustamine. See aga keelati mul juba ammu ära. Ma arvan, et ma olen iseenda rõõmutundmise kuhugi ära kaotanud...ma täpselt ei mäleta millal see juhtus, aga ma eeldan, et olen ta ehk nüüd jälle üles leidnud.
Ma üldse arvan, et ma võrdlen end liiga palju teiste inimestega...tahaks olla kellegi teise moodi, võib-olla ma meeldin endale ka siis rohkem? Kui sellest kirjutada, tundub see nii naljakas ja nii reaalne. Tegelikult ei ole see kaugeltki naljakas. Väga raske on elada, kui nagu ei tahaks käia teiste inimeste jälgedes, tahaks luua uusi jälgi...aga kui need jäljed pole päris sellised nagu ma need ideaalis olen omale ette kujutanud, siis on pettumus. See pole selline pettumus, et 3 sekundi pärast juba mõtlen, et "vigadest tuleb õppida" või "järgmine kord läheb paremini". Ma olen alati mõelnud, et iga jälg on elulise tähtsusega, kui ma aga ebaõnnestun, isegi mitte seda...kui kõik ei kuku välja ideaalselt, vigadeta...siis see tähendab täielikku läbikukkumist. Kuhu jääb rõõm? Tulemus polnud küll ideaalne, aga hea...rõõmu pole. See on pettumus, mis võib kesta päeva või kaks või enamgi. Oleneb, kui palju vaeva ma nägin selle jälje tegemiseks. Need "pettumuse päevad" on aga täielik aja raiskamine. See on ka midagi sellist, mille üle ma täna "hommikul" mõtisklesin. Sellest tuleb lahti saada.
Nagu ma alguses mainisin, mõtlesin ma ka inimeste peale, kes on Eestis, või mujal. Oma sõprade peale. See on nalajaks, kuidas eemal olles saab aru, kui tähtsad on inimesed, kes on olnud minu jaoks olemas juba enne siiatulekut. Kodus olles ei oska seda väärtustada, sest see tundub nii tavaline, igapäevane. Aga kui meenutada hetki ühe või teise inimesega..neid jutuajamisi, koosolemisi, emotsioone...siis paneb see paratamatult mind naeratama ning mõtlema, et tahaks seda hetke tagasi. Kõige parem tunne on, kui keegi praegu küsib "kuidas sul läheb?" või räägib natuke iseenda "igapäevastest tegevustest". Uskuge või mitte, aga mulle ei tundu need tegevused nii igapäevased, sest ma ei näe oma sõpru iga päev..ma ei tea millega nad tegelevad ning iga väiksemgi vestlus võib tuua uusi mõtteid või hetki, millele hiljem mõelda.
Võib öelda, et mõnikord on isegi hea liiga kaua uneleda. See mõtteavaldus oleks nagu kokkuvõte minu Taanis veedetud 6 kuu kohta, mida olen tahtnud juba pikemat aega välja öelda. Ma kirjutasin selle nüüd üles, sest homme oleks see juba unustatud mõte...kuid ma arvan, et see pole asi mida võiks unustada...mul on vaja sellest midagi õppida või mingit kasu saada.

"Words are the most powerful drugs used by mankind."
Rudyard Kipling

Kui nüüd veel lõpuks teemast natuke kõrvale kalduda, siis ma tegin täna oma poliitilise valiku ka ära. Ma vaatasin seda Ühtne Eesti Suurkogu show'd ning ma täielikult pean nendega nõustuma...kõiges...aga eelkõige selles, et kõik eestlased peaks oma valiku tegema. Ma tegin siis enda oma. Olen vihane noor :D

http://www.youtube.com/watch?v=VEs-RMzRu6Y&feature=related

Laupäev.

Tegin täna kohupiimakooki.
Põhjaks muretaigen; sisu: kohupiim, hapukoor, kookoshelbed, vaniljekastmepulber šokolaaditükkidega, suhkur, mida poleks pidanud lisama ning peal apelsin.
Nüüd vaatan Eesti laulu ning parim osa sellest saatest on Ott :D








Ja viimased pildid CorelDraw'ga. Täna sai 30 päeva läbi :D

Neljapäev.

Millega ma siis viimasel ajal ka tegelenud olen? Suurendasin natuke oma teadmisi CorelDraw'i valdkonnas. Desktop vajas pilti...õigemini Hanna desktop vajas...nii ma siis üritasingi midagi välja mõelda. Kasutasin siiski ka natuke Photoshop'i.
















































Peale pildikeste meisterdamist sai eile ka peol käidud. Kohaks oli Social Club Froken Nielsen. Ma muidugi läksin jälle rattaga, tagasi koju samuti rattaga...Poole 10 paiku jõudsime pärale, rahvas seisis ukse taga ning ootas...me siis liitusime ka nendega. Ma ei teagi kaua me seal passisime, aga lõpuks saime ka sisse. Suhteliselt väike koht oli, erilist disaini ei olnudki, aga pidu see-eest oli ülivinge! :D Nii head muusikavalikut ei ole ma veel ühelgi Taani peol kuulnud. Muide peole sissepääs oli tasuta, riidehoid maksis 20 dkk nagu alati ning õlu oli kuni südaööni tasuta. Rahvast oli igasugust, palju rahvusvahelisi inimesi. Õhtu nali ning minu shame oli "Ameerika lipp". Ühel tüdrukul oli litritega lipukleit seljas...tegemist oli siiski Suurbritannia lipuga. Siiamaani on kahju, et koos pilti ei saanud teha:D Aga tantsida sai kõvasti ning naerda sai ka palju palju. Oli tore.

...

Ma käisin täna hommikul, kell 11, jooksmas! Ise ka ei usu. Enne seda suutsin ma mikrouunis ära kõrvetada oma hommikuse võileiva. Kõik oli kärsahaisu täis. Tuli meelde kohe kahe aasta tagune küpsiste küpsetamine ühikas...
Järgmisel nädalal on talvevaheaeg! Camilla läheb nädalaks ära suusareisile ja järgmisel neljapäeval tuleb Kata oma peiksiga mulle külla, saab Eesti uudiseid kuulda :D

Kultuurne pühapäev.

Ma olen nüüd juba mitmes päev olnud veidi tõbine. Täna hommikul oli mul ikka tõsine kurguvalu. Ei tea millal see küll lõppeb. Aga sellest hoolimata ei saanud ma ilusat päikesepaistelist päeva raisku lasta ning alustasin oma pühapäeva väga kultuurselt. Isegi imestan. Ma käisin rahvusmuuseumis (nii seda vist kutsutakse eesti keeles). Tutvusin siinse kunstiga :D Seal oli ikka igast ajastust maale. Tänapäeva kunst oli mulle kõige südamelähedasem :D
See on siis hoone.







Vana ja uus.












Kunt läbi aja oli kujutatud seina peal.












See on nö fuajee.


















Üks saal.








Pilt mis mulle meeldis:D









See oli ka omamoodi huvitav, kui jälgida, mis seal kujutatud on.










Värvid!






















See oli mu lemmik (kahest pildist see ülemine), värvid olid nii ilusad ning üldse kuidagi särav oli :D












Nii palju siis kunstist.
Eile käisin ka väljas. Muide minu kodust mere äärde on rattaga 10-15 minuti tee. See on küll rohkem laht seal, aga ikkagi väga lahe koht. Ma sõitsin mööda kallast päris pika maa. Seal on palju piknikukohti ja linnuvaatlus plakatid vms.
Mõned pildid ka.


















Nagu näha, siis ka meil on veidi lund maha tulnud:D












Üks suur sild oli ka.

Sluseholmen.

Me tegime täna koolis maketti. Saime selle valmis ka (eile pool päeva + täna pool päeva), pmts üks päev varem tähtajast. We are good ;)
Minu grupikaaslased.









Me alati satume valiku ette, täna oli - kas must vesi või säbruline. Viimane jäi lõpuks peale.












Ja meie lõpptulemus.

Tillykke med fødselsdagen.

Eile hakkasin ma jääma tõbiseks, kurk oli valus jne. Manustasin kõikvõimalikke kodusolevaid ravivaid asju ja voilaa, täna pärastlõunal tundsin ma ennast juba nagu uuena. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida.
Teadupärast on mul täna sünnipäev. Veel kestab see. Nii 26 minutit. Ehk saan veel blogi selle aja sees kirjutatud. Hommikul oli päris põnev tõusta, sest ega ma ju kellegile öelnud ei olnud, et mul nagu sünnipäev või nii. Kõik oli ordinarly. Läksin kooli, klassiruumi aken oli katki, sest meil oli siin marutorm. Rattaga kooli jõudmiseks pidi ikka kõvasti vaeva nägema. Eniveis, keegi ei teadnud midagi mu sünnipäevast, kuni tuli kooli üks mu rühmakaaslane, eestlane, kes kuidagimoodi oli teadlik sellest. Ta oli isegi kringlit kaasa võtnud, nii armas! :) Siis said teised ka teada, et ma nüüd vana olen. Koolis oli väga tore muidu, ehitasime maketti. Homme peaks see valmis saama plaani järgi. Õppetasime taanlasele ja prantslasele, kuidas öelda eesti keeles "palju õnne sünnipäevaks" ning ise õppisime, kuidas seda taani või prantsuse keeles öelda. Päris naljakas oli kuulata. Pärast kooli tulin ma koju ning hakkasin suure hooga kokkama. Camilla tuli ka suht samal ajal koju. Nii ma siin siis tegingi viineripirukaid, õunapomme ning torti. Umbes 4 tundi mässasin köögis. Mingil ajal tuli Camilla suure hooga oma toast välja ja küsis "Kristi, do you have birthday?" :D Nojah. Need on selle näoraamatu võlud, sealt saab kõike teada :D Hiljem tuli ta tagasi juba imearmsa lillega :) Lõpuks ma siis sain valmis ka oma kokkamisega köögis ning oli paarkümmend minutit jäänud Hanna-Liisa tulekuni. Ma otsustasin, et ma kutsun Camilla ka oma sünnipäevapeole. Naaber ikkagi ju :D Ta tuli ka :) Nii me siis istusimegi siin, päris põnev oli teineteist tundma õppida ja mul on hea meel, et ma sain nende inimestega koos oma sünnipäeva veeta :) Ja muidugi oli mul hea meel kõigi nende õnnitluste ning kaartide üle, mis mulle saadeti :)
Oli tore päev.
Minu tort.








Õunapommid:D








Pidulaud.









Mina 23 aastasena.

Laupäev.

Käisime eile peol jälle. Hannaga. Pidi olema Insomnia tuuri (see nädalaajaline pubi/klubi/baari tutvustus üritus) kõige ägedam lõpupidu. Poole 12 ajal hakkasime minu juurest minema. 20 minuti tee. Ma läksin rattaga! Kleit oli seljas ning kingad jalas. Päris huvitav oli. Tagasi oli veel parem tulla, sest jalad oli surnud tantsimisest ja jube hea oli istuda, mitte kõndida. Okei, vändata oli ka raske, aga vähemalt sai sooja. Muideks ilm oli meil soe, päeval oli vist 8 kraadi sooja.










Igatahes, kui me saali sisenesime, siis oli tunne nagu oleks kuhugi kohalikule kultrapeole sattunud, kuhu DJ oli oma puldi üles pannud ja puha. Ootused olid jälle suuremad. Rahvas oli muidugi väga rahvusvaheline ja see kõik paistis välja nende käitusmis- ja tantsimisstiilist...khmm.
Tegelikult oli see pidu väga koomiline ja naljakas, ja samas ei tundnud ma ennast nagu õiges kohas olevat :D
Ja muusika, no see on omaette story. Selline elektro biit oli. Esimesed lood olid üsna hirmuäravad mu kõrvadele, aga hiljem oli juba parem...tulid sõnad ka lauludele ning hakkas nagu muusika moodi rohkem see asi välja nägema.
Muide, enne saali sisenemist, all riietehoiu juures...muide kas ma olen maininud, et riietehoid maksab siin 20 dkk? Ja riided PEAB ära andma. Aga seal hakkas meiega rääkima üks enam mitte midagi aru saav noormees. Küsis mitu korda kuhu me läheme...kommenteeris ühe külastaja suurt seljakotti, ega saanud aru, mida ta küll kaasas kannab ning arvas, et see tüüp on kahtlane...siis ta uuris kas meile meeldib tantsida ja kas me lähme peole tantsima. Väga jutukas tüüp oli, pärast tema sõbrad vabandasid tema käitumise pärast. Viisakad.
Et siis rohkem detailidesse selle peo puhul pole mõtet laskuda. Vahepeal oli silmale lihtsalt valus vaadata.

Aga muide tagasiteel koju mu ratas hakkas lagunema. Helkur kukkus suure kolinaga ära. Vaiksel tühjal tänaval tundus see igatahes suure kolinana.
Ma olen terve nädalavahetuse üksi kodus olnud. Enne Camilla käis korra kodus, nüüd läks jälle ära.
Ja tähtis asi veel. Eile, enne pidu me vaatasime Jan Uuspõllu "Ürgmeest", see on parim näidend(?), mida ma näinud olen. Nii naljakas ja nii tõeline! Ma vaatasin täna uuesti lausa.

Baar seitse.

Käisime eile peol Hanna-Liisaga. Kohaks oli baar seitse, mis ei olnud nii väga baar. Rohkem lounge moodi. Päris hubane ja viisakas koht muidu, huvitav kujundus.
Aga nii igavavõitu peol ei ole ma ammu käinud. Seltskond oli mul muidugi hea, aga meie ootused olid suuremad :D Inimesi tuli ja siis jälle läks...lõpuks jäi koht juba õige tühjaks. Paljud tundusid kuidagi noorevõitu ka...ühed väga purjakil tüdrukud nägid u 15 välja. Ma ei tea, mis nende tegelik vanus oli.
Aeg seal venis ja venis ning mingil ajal mõtlesime, et vaatame teise koha ka üle (kahes kohas oli pidu) - Sushi Treat, oli koha nimi. Me käisime seal ka enne baari seitset, aga koht oli inimtühi. Kui me teist korda läksime, siis oli seal miljon inimest ehk siis kõik seitsmendast baarist olid sinna üle kolinud. Ma ei ole veel siiamaani välja mõelnud, miks küll? See koht oli nagu üks plats, kus kõik nügisid ja trügisid ning üritasid teineteisega rääkida. See polnud seal eriti võimalik, vähemalt mul nii valjut häält ei tule, et oleks saanud sellest mürast üle rääkida. Natuke siis seisime seal inimsumas ning otsustasime lahkuda. Koju.
Läksime Nørreporti, et vaadata, millal bussid ja rongid lähevad. Jäime napilt 2 minutit hiljaks, Hanna-Liisa buss oli just ära läinud ja järgmine tuli alles tunni aja pärast. Mis siis teha? Loomulikult läksime tagasi baari seitse, sest väljas oli külm. Koht oli jälle täitunud rahvaga, kõik olid juba tuttavad näod ning kõik pendeldasid kahe koha vahelt. Nii me siis istusime seal oma pool tundi, vaatasime rahvast. Inimesi oli päris põnev jälgida. Mõned haigutasid; üks noormees ja tütarlaps vestlesid ning viimase liigutustest ning naerust võis välja lugeda, et see ei olnud nagu päris. Ma ei oska seda seletada, aga see oli nagu kuskilt filmist, kus kutt üritab muljet jätta, viskab killu ja siis tüdruk naerab, kuigi ei saanud naljast aru, aga ta ei saa seda ju välja näidata. Siis seal oli üks näitleja (ma ei tea ta nime praegu) moodi poiss ka. Riietust ja välimust oli üldse tore jälgida - üks tüdruk oli rihmikutega, teisel olid püssid kingad jalas aga mõni oli üldse tulnud kummikutega :)
Nii see pool tunnikest möödus, läksime tagasi Nørreporti, vaatasime, et mul peaks rong 10 minuti pärast tulema ning Hanna läks bussi peale.
Ma jäin ootama oma rongi. Ootasin, ootasin...ooootasin. Aga rongi ei tulnud. Hiljem nägin silti "Rongid on tänaseks sõitmise lõpetanud. Kohtume homme. Head ööd" Kerge paanika? Bussid ei sõida? Metrood mu uue kodu juures pole. Üldiselt oli see S-tähega seis. Koduni oli 5 km, kell oli 2 öösel, tänavad olid üldiselt inimtühjad (mille üle ma olin nii imestunud, aga teisipäev oli) ainult mõned üksikud kondajad, kes mulle kõik tundusid väga kahtlased ja sildistasin nad üpris ruttu. Aga otsustasin, et sõidan siiski metrooga kodule nii lähedale kui võimalik ja siis üritan kiirelt jooksusammul kodu poole tormata. Mõeldud tehtud.
Enne ootasin veel jaamas 15 minutit metrood. Üks tüdruk küsisi, kuidas Amageri vms saada. Ma jagasin muidugi lahkelt soovitust, et ta vaataks kaarti. Sest mulle ei jõudnud sel hetkel kohale, kuhu ta täpselt minna tahab. Ma loodan, et ta ikks sai koju.
Lõpuks tuli metroo ka. Sõitsin Frederiksbergi ning sealt sammusin jala kodu poole. Terve tee ma mõtlesin "oli mul vaja tõesti sinna peole minna" ja "miks ma küll oma rattakummi täis ei pumbanud ja rattaga ei läinud" ja "ma pean juba kl 7 tõusma ja siis rattaga (tühja rattakummiga) linna sõtma" ja "ma loodan, et ma teisi üles ei aja" ja "issand seal on mingi kahtlane mees" (üks purjus onu oli, kes taksole viipas) ja "mõni takso võiks kinni pidada ja mu tasuta koju viia". Nii palju mõtteid oli.
Koju jõudsin 3 ajal ja nii hea oli uni tuli.

Kell tirises 7.10, magasin paarkümmend minutit edasi, sest no oli raske. Lõpuks ajasin end üles ja hakkasin mõtlema hirmumõtteid oma rattasõidust. Aga jõudsin ilusti Nyhavn'i, kus ma oma grupiga kokku sain ning me sadama piirkonna tuurile jälle läksime.
Ja nüüd lõpuks, sain oma rattakummi ka täis pumbatud ning kusjuures ma ei pidanud mingit hullu füüsilist selleks tegema, nagu enne! Läksime ühe rattapoe juurde, seal oli selline voolikuga püstoli moodi asi ning kaks kerget vajutust ning ratas oli nagu uus :D
Ma armastan oma ratast jälle. Ta oleks nagu uuesti sündinud.

Päev üks.

Esimene päev grupiga ekskursioonil. Pidime kokku saama mulle täiesti tundmatus kohas. Sõitsin siis esialgu päris õiges suunas, aga mingil ajal suutsin ma loomulikult ära eksida. Õnneks nägin Marie'd (prantslane) ning saime õige suuna jällegi kätte. Jõudsime kohale ning suundusime siis neid sadama alasid vaatama. Nii me siis läksimegi - kaks eestlast, prantslane ja taanlane.
Esimene koht, kus me käisime oli Sydhavnen. Elamupiirkond, kus pmts majast sai otse vette hüpata.





































See oli ülimalt äge maja. Elumaja.









Teine koht, kuhu me suundusime oli Teglholmen. Väga sürr koht minu meelest.






























Kolmas koht oli Bryggebroen. See valge maja oli nii ilus ning see siseaed oli ka midagi hoopis teistsugust. Nii lahe, nii lahe.
















































Ja viimane koht tänasel päeval oli Langebro. Seal ma nii väga pilte ei teinud. Suvel pidi see rahvast täis olema. Päevitajaid ja ujujaid. Eks ma siis lähen sinna. Täna olin ma sel ajal ära jäätunud.
Nüüd ootan vaikselt Hanna-Liisat, et väikest teisipäevast pidu pidada. Või siis 1. veebruari tähistada. Või siis lihtsalt, et välja saaks kodust.
Homme lähen jälle sadama alasid uurima.