Mõttepaus.

Täna oli mul väga mõtterohke hommikupoolik. Põõnasin kuni 11ni voodis ning mõtlesin elu üle järele. Mõtlesin inimeste peale, kes on Eestis, ning selle üle, millised olid minu ootused siia tulles. Ma avastasin, et kõik ei ole läinud päris nii, kui ma alguses olin arvanud. Kui olin lugenud ja kuulnud, et see on parim aeg elus, saab tosinate viisi sõpru, pidu ja pillerkaar on 24/7 ja nii edasi...siis tegelikult see nii ei ole olnud. Kas ma seda ootasingi? Alguses võib-olla küll, ma mõtlesin, et see kogemus muudab Mind...sest ma pole ju kunagi enda parim sõber olnud. Aga nüüd ma mõistan, et need ootused olid natuke väärad.
Ma pole kunagi olnud ülimalt sotsiaalne, või avatud ning julge...ja ma ei hakka seda ka kunagi olema. Alles nüüd ma mõistan seda. On küll tõsi, et see aeg on üks parimaid mu elus, sest see on hea võimalus iseendaga sinapeale saada. Ma arvan, et täna hommikul jõudsin ma õige ootuseni. Võib isegi öelda, et eesmärgini, milleni ma kavatsen jõuda. Ükskõik mis see tulemus siis on. Tähtsam on sellega leppida.
Kui ma mõtlen selle peale, mida ma siiamaani olen juurde saanud selle Taanis veedetud aja jooksul, siis võin ma seda seda kõike lugeda ju oma eelnevatest blogidest. Iga päev on uus kogemus...ükskõik, mida see siis endaga kaasa toonud on.
Mul ei ole tosinate viisi uusi sõpru...aga see-eest leidsin ma omale ühe väga hea sõbra ning päris mitu toredat kursakaaslast. Ning tõsiasi on ju see ,et ma viibin siin veel 5 kuud.
Ma ei ole olnud ülimalt sotsiaalne ning avatud, aga kindel on see, et ma ületasin end juba siis, kui ma augustis lennuki peale astusin ja siia lendasin. Kui keegi oleks mulle öelnud esimesel kursusel, et ma lähen magistrisse ka ning veel Kopenhaageni Ülikooli...ma oleks selle inimese välja naernud ja mõelnud omaette, et ma ei julgeks seda kunagi. Aga võta näpust...inimesed siiski muutuvad, mitte kardinaalselt aga siiski. Võib-olla nimetatakse seda hoopis arenguks.
Mõeldes aga sellele, et olen alati arvanud, et ega ma eriti fun ei ole ning pole kunagi mõistnud seda pidu ja pillerkaar võlu, millest kõik teised räägivad, siis nüüd ma mõistan seda, mõlemast vaatevinklist. See on jälle see koht, kus ma olen end kõrvutanud liiga palju teiste inimestega. Milleks, tekib küsiumus? Ma olen alati vaadanud asju läbi teiste silmade ning olen enda nägemuse täiesti unarusse jätnud. Asjade nägemine läbi teiste silmade ei ole aga kõige targem tegu...see on nagu teiste mõtete lugemine või ennustamine. See aga keelati mul juba ammu ära. Ma arvan, et ma olen iseenda rõõmutundmise kuhugi ära kaotanud...ma täpselt ei mäleta millal see juhtus, aga ma eeldan, et olen ta ehk nüüd jälle üles leidnud.
Ma üldse arvan, et ma võrdlen end liiga palju teiste inimestega...tahaks olla kellegi teise moodi, võib-olla ma meeldin endale ka siis rohkem? Kui sellest kirjutada, tundub see nii naljakas ja nii reaalne. Tegelikult ei ole see kaugeltki naljakas. Väga raske on elada, kui nagu ei tahaks käia teiste inimeste jälgedes, tahaks luua uusi jälgi...aga kui need jäljed pole päris sellised nagu ma need ideaalis olen omale ette kujutanud, siis on pettumus. See pole selline pettumus, et 3 sekundi pärast juba mõtlen, et "vigadest tuleb õppida" või "järgmine kord läheb paremini". Ma olen alati mõelnud, et iga jälg on elulise tähtsusega, kui ma aga ebaõnnestun, isegi mitte seda...kui kõik ei kuku välja ideaalselt, vigadeta...siis see tähendab täielikku läbikukkumist. Kuhu jääb rõõm? Tulemus polnud küll ideaalne, aga hea...rõõmu pole. See on pettumus, mis võib kesta päeva või kaks või enamgi. Oleneb, kui palju vaeva ma nägin selle jälje tegemiseks. Need "pettumuse päevad" on aga täielik aja raiskamine. See on ka midagi sellist, mille üle ma täna "hommikul" mõtisklesin. Sellest tuleb lahti saada.
Nagu ma alguses mainisin, mõtlesin ma ka inimeste peale, kes on Eestis, või mujal. Oma sõprade peale. See on nalajaks, kuidas eemal olles saab aru, kui tähtsad on inimesed, kes on olnud minu jaoks olemas juba enne siiatulekut. Kodus olles ei oska seda väärtustada, sest see tundub nii tavaline, igapäevane. Aga kui meenutada hetki ühe või teise inimesega..neid jutuajamisi, koosolemisi, emotsioone...siis paneb see paratamatult mind naeratama ning mõtlema, et tahaks seda hetke tagasi. Kõige parem tunne on, kui keegi praegu küsib "kuidas sul läheb?" või räägib natuke iseenda "igapäevastest tegevustest". Uskuge või mitte, aga mulle ei tundu need tegevused nii igapäevased, sest ma ei näe oma sõpru iga päev..ma ei tea millega nad tegelevad ning iga väiksemgi vestlus võib tuua uusi mõtteid või hetki, millele hiljem mõelda.
Võib öelda, et mõnikord on isegi hea liiga kaua uneleda. See mõtteavaldus oleks nagu kokkuvõte minu Taanis veedetud 6 kuu kohta, mida olen tahtnud juba pikemat aega välja öelda. Ma kirjutasin selle nüüd üles, sest homme oleks see juba unustatud mõte...kuid ma arvan, et see pole asi mida võiks unustada...mul on vaja sellest midagi õppida või mingit kasu saada.

"Words are the most powerful drugs used by mankind."
Rudyard Kipling

Kui nüüd veel lõpuks teemast natuke kõrvale kalduda, siis ma tegin täna oma poliitilise valiku ka ära. Ma vaatasin seda Ühtne Eesti Suurkogu show'd ning ma täielikult pean nendega nõustuma...kõiges...aga eelkõige selles, et kõik eestlased peaks oma valiku tegema. Ma tegin siis enda oma. Olen vihane noor :D

http://www.youtube.com/watch?v=VEs-RMzRu6Y&feature=related