Baar seitse.

Käisime eile peol Hanna-Liisaga. Kohaks oli baar seitse, mis ei olnud nii väga baar. Rohkem lounge moodi. Päris hubane ja viisakas koht muidu, huvitav kujundus.
Aga nii igavavõitu peol ei ole ma ammu käinud. Seltskond oli mul muidugi hea, aga meie ootused olid suuremad :D Inimesi tuli ja siis jälle läks...lõpuks jäi koht juba õige tühjaks. Paljud tundusid kuidagi noorevõitu ka...ühed väga purjakil tüdrukud nägid u 15 välja. Ma ei tea, mis nende tegelik vanus oli.
Aeg seal venis ja venis ning mingil ajal mõtlesime, et vaatame teise koha ka üle (kahes kohas oli pidu) - Sushi Treat, oli koha nimi. Me käisime seal ka enne baari seitset, aga koht oli inimtühi. Kui me teist korda läksime, siis oli seal miljon inimest ehk siis kõik seitsmendast baarist olid sinna üle kolinud. Ma ei ole veel siiamaani välja mõelnud, miks küll? See koht oli nagu üks plats, kus kõik nügisid ja trügisid ning üritasid teineteisega rääkida. See polnud seal eriti võimalik, vähemalt mul nii valjut häält ei tule, et oleks saanud sellest mürast üle rääkida. Natuke siis seisime seal inimsumas ning otsustasime lahkuda. Koju.
Läksime Nørreporti, et vaadata, millal bussid ja rongid lähevad. Jäime napilt 2 minutit hiljaks, Hanna-Liisa buss oli just ära läinud ja järgmine tuli alles tunni aja pärast. Mis siis teha? Loomulikult läksime tagasi baari seitse, sest väljas oli külm. Koht oli jälle täitunud rahvaga, kõik olid juba tuttavad näod ning kõik pendeldasid kahe koha vahelt. Nii me siis istusime seal oma pool tundi, vaatasime rahvast. Inimesi oli päris põnev jälgida. Mõned haigutasid; üks noormees ja tütarlaps vestlesid ning viimase liigutustest ning naerust võis välja lugeda, et see ei olnud nagu päris. Ma ei oska seda seletada, aga see oli nagu kuskilt filmist, kus kutt üritab muljet jätta, viskab killu ja siis tüdruk naerab, kuigi ei saanud naljast aru, aga ta ei saa seda ju välja näidata. Siis seal oli üks näitleja (ma ei tea ta nime praegu) moodi poiss ka. Riietust ja välimust oli üldse tore jälgida - üks tüdruk oli rihmikutega, teisel olid püssid kingad jalas aga mõni oli üldse tulnud kummikutega :)
Nii see pool tunnikest möödus, läksime tagasi Nørreporti, vaatasime, et mul peaks rong 10 minuti pärast tulema ning Hanna läks bussi peale.
Ma jäin ootama oma rongi. Ootasin, ootasin...ooootasin. Aga rongi ei tulnud. Hiljem nägin silti "Rongid on tänaseks sõitmise lõpetanud. Kohtume homme. Head ööd" Kerge paanika? Bussid ei sõida? Metrood mu uue kodu juures pole. Üldiselt oli see S-tähega seis. Koduni oli 5 km, kell oli 2 öösel, tänavad olid üldiselt inimtühjad (mille üle ma olin nii imestunud, aga teisipäev oli) ainult mõned üksikud kondajad, kes mulle kõik tundusid väga kahtlased ja sildistasin nad üpris ruttu. Aga otsustasin, et sõidan siiski metrooga kodule nii lähedale kui võimalik ja siis üritan kiirelt jooksusammul kodu poole tormata. Mõeldud tehtud.
Enne ootasin veel jaamas 15 minutit metrood. Üks tüdruk küsisi, kuidas Amageri vms saada. Ma jagasin muidugi lahkelt soovitust, et ta vaataks kaarti. Sest mulle ei jõudnud sel hetkel kohale, kuhu ta täpselt minna tahab. Ma loodan, et ta ikks sai koju.
Lõpuks tuli metroo ka. Sõitsin Frederiksbergi ning sealt sammusin jala kodu poole. Terve tee ma mõtlesin "oli mul vaja tõesti sinna peole minna" ja "miks ma küll oma rattakummi täis ei pumbanud ja rattaga ei läinud" ja "ma pean juba kl 7 tõusma ja siis rattaga (tühja rattakummiga) linna sõtma" ja "ma loodan, et ma teisi üles ei aja" ja "issand seal on mingi kahtlane mees" (üks purjus onu oli, kes taksole viipas) ja "mõni takso võiks kinni pidada ja mu tasuta koju viia". Nii palju mõtteid oli.
Koju jõudsin 3 ajal ja nii hea oli uni tuli.

Kell tirises 7.10, magasin paarkümmend minutit edasi, sest no oli raske. Lõpuks ajasin end üles ja hakkasin mõtlema hirmumõtteid oma rattasõidust. Aga jõudsin ilusti Nyhavn'i, kus ma oma grupiga kokku sain ning me sadama piirkonna tuurile jälle läksime.
Ja nüüd lõpuks, sain oma rattakummi ka täis pumbatud ning kusjuures ma ei pidanud mingit hullu füüsilist selleks tegema, nagu enne! Läksime ühe rattapoe juurde, seal oli selline voolikuga püstoli moodi asi ning kaks kerget vajutust ning ratas oli nagu uus :D
Ma armastan oma ratast jälle. Ta oleks nagu uuesti sündinud.