Theories and Methods in Landscape Architecture

...nii kannab nime minu uus aine. Peab ütlema, et esimene pool sissejuhatusest oli üsna igav. Polegi ennast siin nii igavalt tundnud, aga teine pool oli juba põnevam. Seekord on teemaks siis sadamapiirkonnad. Hakkame neid analüüsima ja kirjeldama, teeme kiireid mudeleid ja palju gruitööd. Tegelikult on päris põnev, midagi teistsugust ja siin on tegemist suuremate aladega ka.
Enne kooli ma aga ärkasin oma uues kodus :D Muideks jube hästi on kuulda ülemiste naabrite kõndimist ning maja taga on ka hoov, kus on mini roheala moodi asi. Käisin ka poodi otsimas, leidsin selle ka, aga enne pidin ikka suuremat sorti ringi tegema.
Rattaga kooli sõita polegi siit kõige hullem, siinne mägi on üpriski lauge, AGA kui ma koolist tagasi tulen, siis ma kõnnin küll ratas käe kõrval :D Mul on rattakumm ka pooltühi, nii, et on nagu topeltraske sõita.

Uus kodu!

Päev otsa ootamist tasus ennast ära! Päev otsa pakkimist tasus ennast ka ära!

ENNE

PÄRAST

Oli aeg jätta hüvasti oma vana koduga, mis oli ka üpris tore ja armas koht, aga kõik uus on ju alati uus ja parem :D Nii, et siis õhtul poole 8 ajal lehvitasime koos Hanna-Liisaga mu endistele majutajatele ning hakkasime liikuma rongijaama poole, koos 2 kohvri, ratta, arvutikoti, söögikoti ja veel ühe kotiga ning meie sihtpunkt oli Valby. Jõudsime kohale, viibisime mõnda aega kohalikus jaamas otsides väljapääsu, mis ei sisaldaks treppe, lõpuks isegi leidsime! Sest üks kohalik tädi oli nii tore ja seletas kust välja saaks rallitada :D Nii me siis jõudsimegi lõpuks mu uue maja juurde, suure ja mitemekorruselise. 5-korruselise vist. Ma elan nüüd kolmandal korrusel muideks. Need asjad tuli siis ju ka kolmandale saada! Hanna-Liisa vedas minu 1000 kg kohvrit ja mul olid ülejäänud asjad. Aga pärale jõudsime! Meid ootas rõõmsalt uksel Camilla, kes on nüüd minu uus korterikaaslane. Ta on väga tore, isegi Hanna-Liisa märkas seda. Järelikut on tore :D
Pakkisime asjad lahti, tegime ekskursiooni jälle ning võingi nüüd ennast hästi tunda, oma uues kodus.
Mõned pildid ka, et kõik teaksid, milline vinge kodu mul nüüd on :D
Oeh, polegi ammu nii rõõmus olnud! :)

uued tuuled

Ma vist ükspäev kirjutasin...või siis ka mitte..., et ma mõtlesin endale välja uue eesmärgi. Et noh tubane vaba aeg ei mööduks niisama molutades kuskil interneti avarustes. Arvutis ta siiski möödub, aga ma nüüd otsustasin õppida selgeks, või algtõed vähemalt, mõned graafikaprogrammid. Kolm peaks kindlasti jõudma, ehk. Anyway, ma alustasin juba paar päeva tagasi CorelDraw'ga ja peab tunnistama, et my lover photoshop on nüüd tahaplaanile jäänud. Tõeliselt ägeda programmiga on tegemist ja mis siis, et ma arvatavasti ei tea veel üldse, mis võimalusi see pakub, aga juba joone tõmbamine ja selle selgeks õppimine oli saavutus :D
Nii ma siis olengi paar päeva siin nikerdanud:

Tänane päev möödus aga suurenisti pakkides ja koristades. Uskumatu kui palju asju mul ikka on. Kui nad ilusti kappides ja sahtlites on, siis nagu ütleks, et ma pole midagi siia kaasa võtnud, aga kui ma neid kohvritesse paigutama hakkan, siis tundub, et lõppu ei tulegi!

vana ja uus.

Täna sai mul siis edukalt läbitud ka teine aine- "Health Design"- sain C. Esitlus ei läinud nii väga libedalt seekord. Ma ei saa aru, mis minuga lahti on ja kuidas ma nii närvi võin minna. Kohutav lihtsalt. Ma arvan, et ma ei saanud kuskil poole peal enam ise ka enda sõnadest aru :D Tahaks öelda, et olen rahul, aga millal ma millegagi rahul olen olnud? :D Vähemalt on kuhu poole veel minna ning mis seekord oli halvasti, see on järgmine kord juba hästi. Ma võin neid lohutuslaused siia veel miljon kirjutada, ikka möödub tänane päev koos "Oleks' iga". Homme on juba kõik korras. See on kindel :D Sest see "homme on uus päev", see töötab minu puhul alati.
Anyway, esmaspäevast algab siis uus aine "Theories and Methods in Landscape Architecture". Praegu tundub see aine mulle suhteliselt hirmuäratav, aga ma saan kõigega hakkama.
Täna on tõeliselt ilus päiksepaisteline kevadpäev, väikese külmakraadiga vist, sest rattatee oli vahepeal libe. Võiks öelda ka, et täna on suurepärane päev ratta pesemiseks, sest ta on mul vaevu õiget värvi, aga...ei viitsi hästi. Vesi jäätub ämbris ära.
Ükspäev juhtus minuga ka midagi eriskummalist, mulle tuli tööpakkumine, Eestis. Nad leidsid mu ammusaadetud CV ja nüüd laiendamise tõttu arvasid, et ma võiks uuesti kandideerida. Ma siis mõtlesin, et olen viisakus ise ja kirjutan, et ma ei saa hetkel kandideerida, kuna tulin Taani õppima. Nad kirjutasid mulle vastu! Et kui ma tagasi tulen, siis võin ka kandideerida, neil võib hiljem veel üht inimest vaja minna. Ma olin nii positiivselt üllatunud. Ausalt. They made my day.
Muide, muide! Alates homsest hakkan ma mõtlema pakkimisele ja laupäeval ma juba pakin päriselt ning pühapäeval kolin teise kohta! Korterisse, koos ühe taani tüdrukuga. Nii, et mu suured kirjasõbrad võivad uut aadressi vaikselt küsima hakata.

Ja siis paar mu vaimusünnitust ka, seoses lõppenud ainega. Fotokollaaž on päris põnev, ma vist peaks sinna maailma rohkem süüvima.

Uus aasta.

Ei ole kuu aega midagi asjalikku siin öelda saanud. Kui ma nädal tagasi Taani tulin, siis oli kibekiire kursuseprojektiga. Nädal aega jutti tegin seda, värket õhku sai ainult nii palju hingatud kui aknast tuli. Eilseks pidi tehtud olema ja ära antud. Magada sain viimane öö 3 tundi ja järgmisel päeva ei tundnud ennast just inimese moodi. Aga hakkama sain suure vaevaga, jäin 40 minutit hiljaks ka tähtajast, kuna ma otsisin koopiakeskust, millest ma esimese korraga lihtsalt mööda kõndisin ja kolme eksemplari tööst printisin välja 1.5 tundi. Muide mu kursusetöö läks maksma 162 dkk. Täiesti ulme. Aga plaan nägi välja prinditult päris ilus.
See ilu ongi mu töö tugevaim külg vist :D Nüüd pean aga ootama järgmist nädalat, siis on projekti ettekanne, kus ma pean siis kõiki jalusta rabama, sest see tekst mida ma öösel ja varahommikul sinna kirjutasin...õõh. Aga see on nüüd tehtud ja muul polegi tähtsust.
Ma tahtsin koduskäimisest ka rääkida tegelikult.
Väga tore oli kodus olla. Kõik olid nii rõõmsad ka mind nähes.
Aga hea oli kõiki näha, kellega ma kokku sain ning ilusat talveilma oli ka tore nautida, sest siin Taanis on meil kevad (või sügis?). Lund pole igatahes. Ja kõige ägedam oli veel see, et ma nägin oma sõbranna väikest titat! Nii, et mul on hea meel, et ma ikka otsustasin jõuluks koju sõita.

Muideks Taani tagasi tulles mul vedas sajaga. Nagu ma enne olen maininud, siis mu lend sisaldas ainult käsipagasit, ehk siis 8 kg. Mu kohver oli 11,5 kg, pluss arvuti kott. Kui ma alguses arvasin, et seda ei kaaluta, siis ma eksisin. Kaaluti küll :D Selle tädi sõnad lennujaamas olid " oi see on nüüd küll palju rohkem kui 8 kg, aga olgu ma seekord lasen läbi" :D Huvitav kas ta tegi omale märkme kuhugi, et järgmine kord sellist asja ei oleks? Järgmine kord ma lendan Estonian Airiga hoopis. Ümberistumine on ikka tüütu.