Driving home for Christmas...

Kui mul täna öösel lõpuks uni tuli, siis hakkas tööle mu äratuskell, aeg oli tõusta ning rutata lennujaama. Pool 5 hommikul on ikka ulme tõusta.

Jõudsin ilusti metroo peale, neid sõitis seal tegelikult päris tihedalt. Esimene metroo oli suhteliselt inimtühi, aga ma pidin loomulikult vahepeal ka metrood vahetama. Õnneks oli teade inglise keeles ning ma sain aru, et esimesel metrool oli plaanis poole tee pealt suunda muuta. Teine metroo oli täis kahte sorti inimesi – hilised pidulised või varajased lennu inimesed.

Kui ma lõpuks lennujaama jõudsin, ei olnud veel lennuk ära lennanud :D Aga ma otsisin tükk aega, kus ma saan tsek-inni teha, sest masinas valikut Air Baltic ei olnud. Niisiis lõpuks leidsin kassa.

Siis läksin oma asjadega läbi kontrolli, kõik oli korras, miski ei piiksunud ning ma olin leidnud õige suuna. Lõpuks istusin ja ootasin ainult pool tundi, 1,5 h kulus kõigeks muuks. See lennujaam oli nagu suur kaubanduskeskus, kus õnneks nii vara hommikul olid poed alles kinni :D

Aga lennusõidust siis. Ma ütleks, et Estonian Air on etem lennufirma kui Air Balitc. Enam ma ei osta ever never ümberistumisega lendu, kui on võimalik ka otse lennata. Riiga lendasin ma suure lennukiga ning seal ei räägitud üldse, et kui kaua me lendame ja kus ma vahepeal viibime jne ning tasuta snäksi ja juua ka ei saanud :D Kui me kunagi Riiga jõudsime, siis läksime lennuki pealt maha ning BUSSI peale. Ma ausalt mõtlesin, et kuhu meid nüüd veetakse, aga viidi lennujaama ukse ette. Sealt edasi pidin siis teisele lennule minema, seal oli päris nõme oodata. Üks Ines Karu moodi tüdruk oli ka seal, oma emaga (?) :D Ning ma kuulsin esimest korda eesti keelt. Lõpuks veeti meid jälle bussiga lennuki peale, mis oli ikka tunduvalt väiksem kui eelmine, aga mahtusime ära sinna. Nüüd ma sain õnneks akna all istuda ( enne istusin kahe inimese keskel, ei olnud hea), aga aknad olid ka väiksemad sel väiksel lennukil :D

Aga äge oli see, et ma nägin oma lennuki varju pilvede peal vahepeal ning sellel oli vikerkaarevärvides ring selle ümber :D Ning kui me pilvede peal lendasime, siis oli koguaeg tunne, et lumi on lihtsalt maas – konarlik lumemaastik.

Lõpuks jõudsin siis Eestisse. Otsustasin, et ma ikka ei viitsi bussijaama kõndida ning otsustasin sinna linnaliiniga sõita. Seal oli silt, et nr 2 sõidab. Aga kaks bussi, nimega nr 2, sõitsid tuimalt mööda sellest peatusest, nagu wtf. Lõpuks ma siiski sain õnneks bussijaama ning jõudsin napilt bussi peale. Sel hetkel oli selge, et ma olen Eestisse jõudnud. Bussijuht oli parajalt närvihaige, selline vana papi :D Sõimas seal kõigi ees ühte klienti, kellele TEMA oli vale bussipileti müünud. Mind pettis see papi ka 20 krooniga, müüs üliõpilassoodustusega pileti (100.-), aga võttis 120 kr. Seda ma märkasin pärast alles. Igatahes tõeliselt nõme olukord oli seal bussis, kui mind oleks keegi seal sõimanud, siis oleks ma arvatavasti raha hoopis tagasi küsinud ja üldse mitte selle bussifirma teenuseid enam kasutanud. Aga jah, Welcome to Estonia.

Muidugi avastasin ma ka, et mul ei ole võimalik Taani kõnekaardiga helistada ning tekitasin sellega veidi muremõtteid. Aga õnneks oli ema siiski bussi vastas, tugeva mõttevahetuse tulemusena vist (et ma siiski tulen selle bussiga, nagu arvasin) :D

Aga tõeliselt hea tunne oli koju tulla, aga samas oli ka väga veider. Kõik oli nagu tuttav, aga samas nii võõras ning eesti keelt oli raske rääkida või õigemini ma pidin meelde tuletama koguaeg endale, et ma võin eesti keeles nt piletit osta vms :D Poes oli ka imelik käia ning linnaliini pilet maksis 7 krooni, Tallinnas...7 krooni! Taani 23 dkk kõrval ei maksa seda võrrelda vist :D

Ja Eestis on tõeliselt külm!

Homme lähen koju.

Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama, pole seda ammu teinud. See nädal oli ülimalt kiire. Vaja oli projekti eel-esitluseks valmistuda ning see ka ette kanda. See tegelikult toimuski täna. Ma jõudsin kooli 20 minutit enne 9t ja mitte kedagi teist ei olnud. Väljas kiskus üpriski tormiseks, see oli arvatavasti põhjus. Taanlased ei kipu eriti sellise ilmaga välja muideks. Meile on see tavaline. Neile mitte. Igatahes minu esitluse ajaks oli kohal vist 9 inimest, kolm neist nö õppejõud. Sellisele "rahvahulgale" on lausa lust ettekannet teha! Muidugi enne minu korda arvas arvuti, et teeks õige restarti natuke ning tekkisid 10 minutilised tehnikajamad ning nii ma siis seal ees passisin ja ootasin kuna ma saaks ettekannet teha. Ma jõusdin selle ajaga tegelikult suhteliselt maha rahuneda juba. Aga esitlus läks hästi, päris positiivne vastukaja tuli, ma olin üllatunud. Pärast kooli üritasin koju tulla, sõita rattaga. Väljas oli juba "kergelt" tormine. Silmad olid lund täis, midagi ei näinud. Rattas oli lume alla mattunud, rattad olid lund täis ning tõeline treening oli selle lumehunnikuga vändata! Aga lõpuks jõudsin koju, nägin välja nagu lumiselt märg panda lumehunniku otsas. Aga vähemalt jõudsin koju. Aga tegelikult võiks nüüd rääkida päris kodust, sest homme hommikul KELL 5.30 stardin ma siit, et sõita Eestisse. Lennuk läheb küll kl 8 ja peale, aga peab varakult kohal olema seal lennujaamas. Ma olen väga põnevil :D
Kohver seisab mul veel endiselt lahtiselt keset põrandat, asjad on sees, aga ma mõtlen ikka, et äkki olen midagi unustanud. Tegelikult ei saa ma midagi eriti kaasa võttagi, mul ainult käsipagas. Aga ikkagi.
Muide enne käisin kesklinnas otsimas jõulumeeleolu. Tormi enam ei olnud, aga lumeollust sadas endiselt. Poodide vaateaknad on siin ikka nii ilusad, nagu filmis. Nyhavn oli ka ilus, mulle ikka meeldivad need kohvikud seal. Ma tegin mõned pildid ka:

See on kalender ühe seina peal.

Jul Nyhavn.

Suur ja kallis kaubanduskeskus.

Shoppamise tänav.

Tsirkus.

Tivoli.

Selline päev siis. Nüüd lähen magama, ehk saan 5 tundi magada vähemalt.

Niisama.

Mis siis vahepeal ka juhutnud on? Kool ja kool. See nädal ja eelmine ka tegelikult oli kirjanduse lugemise nädal. Ehk siis ma olen jälle palju targemaks saanud. Eile oli grupitöö ettekanne, pidin kõigi ees rääkima. Jälle. Ma vist ei harju sellega kunagi ära. Endiselt on hirmus. Eile hommikupoole, enne ettekandeid, oli meil "photostudy", ehk siis pidime fotodel kujutatud parke hindama, kujutama ette et me kõnnime seal ja tunneme mingeid tundeid. Ja muide enne seda jagati kohvi/teed ning saiakesi. Ma hakkan sellega juba ära harjuma, vahepeal hommikuti kodus sööma ei peagi.
Täna oli ka üpris huvitav teema koolis - lõhnad, värvid ja helid. Käisime väljas. Kõndisime grupis koos mööda tänavat, rääkida ei tohtinud ning kuulasime erinevaid helisid: brõnn, kriiks, kraaks, tilltoll, krõmps jne. Sain teada, et inimene ei kuule ikka paljusid asju tänaval liikudes. Isegi kui tal kõrvaklappe peas ei ole.
Kodus on mul aga üpris jõul, igalpool on päkapikud, isegi vannitoas!
Ja mis on kõige parem uudis, mul on nüüd olemas uus kodu alates veebruarist. Hakkan elama kahetoalises korteris ühe taani tüdrukuga. Ja mu tuba on nii ilus!

Rong see sõitis...tsuh tsuh tsuh.

Täna on kuu esimene pühapäev, mis tähendab, et rongisõit oli täna tasuta. Seda tuli loomulikult ära kasutada. Sihtpunktid olid Køge, Farum ja Lyngby.
Kõigepealt sõitsin siis kesklinna, Nørreporti (alguses läksin vales peatuses maha :D), sest pidin kokku saama Hanna-Liisaga. Sealt istusime järgmisele rongile ning järgnes pikk sõit Køgesse.
See oli üks armas väike kohake. Keskplatsil oli kuusk ja laat ning hiljem ka jõulutaat:D Jõuluvana tuli paraadi ja saaniga ning tema ees oli väikesed orkestrilapsed.
Tegime Hanna-Liisast jõuluvanaga pilti, kauaoodatud unistus :D
Peale paraadi oli selles linnakseses veel palju huvitavat - ilusad poeaknad, kaunistatud ning lumised tänavad ning kommipood, kuhu ka meie sisse astusime. Terve pood oli komme täis, kõiksugu komme. Poest välja astudes oli meilgi käes kommikotike, sest sealt polnud võimalik välja tulla nii, et midagi ei osta.Lõpuks sai aga põnevus selles linnakeses otsa ning meie järgmne suund oli Farum. See oli üle tunni aja sõit. Uskuge või mitte, aga ma läksime sinna. Väljusime rongist, vaatasime seal sama koha peal ringi ning otsustasime kohe kuhugi mujale edasi sõita. See koht oli ainult elumajadele :D Niisiis järgmine sihtpunkt Lyngby, kaubanduskeskus põhiliselt, sest nii külm oli. Aga see linnake oli ka ilus, väga tuledes ja ilusa kuusega.See kaubanduskeskus oli nagu kuskil filmis, nii ilus! Ja nii palju poode, kingapoode. Dreamland.
Lõpuks siis sai ka sellest küllalt ja ma sõitsin koju tagasi.
Üldiselt võib öelda, et enamus ajast sõitsime me täna rongis, vaatasime aknast välja, lumi sadas, väljas oli märg ja niiske ning rong oli enam-vähem soe koht, kus istuda:D Aga tore päev oli ikkagi!

Pildid.

Täna oli imeilus ilm väljas. Lund sadas ja päike paistis ka vahepeal päeval. Tegin mõned pildid.







































Käisin naabertänavates ilma nautimas ja maju vaatamas.













Minu kodutänav.













Maja, kus ma veel elan kuni jaanuari lõpuni.

Kool on lahe. Elu on lill.

See kool siin on ikka nii põnev!
Täna oli päev, kus me tegime harjutust "Try It Yourself"! Mida see siis tähendab - ma olin täna peaaegu pime, täiesti pime ja siis sõitsin ringi ratastooliga. Just nii, me kõndisime mööda kampust ringi pimeda inimese tokid käes, klapid silme ees või siis sellised prillid, mis tegid kõik uduseks ning nägi ainult kontraste ning sõitsime LUMES ratastooliga. Viimane oli nii raske, ma vaevalt liikusin, sest minu makaronikäed ei suutnud seda tooli taltsutada:D Tegelikult kõik olid raskustes, kes seal nendega ringi "rallisid". Kõige hullem oli siis, kui me ülatasime sõiduteed, nii ratastooli inimesed kui pimedad, neil kõigil oli väga keeruline. Me jõudsime saarekese peale alles, kui tuli juba punane oli. Mõelge kui ohtlik see on. Teiseks täiesti võimatu üleminekukohti ületada, sest need on liiga kõrged. Ning siin Taanis on teed väga erineva sillutisega, mis on totaalselt segadust tekitav, kui sa oled pime ning ratastoolis inimesele on see raske ning ebamugav on rappuda koguaeg.
Kõige hullem oli see, kui me üritasime siseneda hoonesse. Uksed ei käinud ise lahti ja no võib arvata, et neid avada ning sealt sisse pääseda oli marukeeruline.
Kui ma alguses täiesti pime olin, siis polnud mul halliaimugi, kuhu ma lähen ning kus ma olen. Võisin küll piiride järgi liikuda, aga kõik oli täiesti tundmatu.
Igatahes täna sain ma aru, kui raske on olla erivajadustega inimene. Elu tundub kohe ilusam. Ausalt. Nüüd ma kindlasti mõtlen koguaeg oma tulevastes suurprojektides (hahaaa) esimese asjana, et kas KÕIGIL on võimalik seal liikuda ning olla. Väga suurepärane kogemus oli.
Kas ma juba ütlesin, et ma hakkan tegema väikest kujundusprojekti Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskusele? See on kursusetöö. Päris põnev, sest see pole mingi tavaline aiakujundamine, vaid see peaks olema miskit terapeutilist.
Vot nii siis. Sellised emotsioonid.

19

Mõista mõista, mis juhtub 19 päeva pärast?

Christmas Dinner.

Eile oli rahvusvaheline jõuluõhtusöök. Igaüks pidi kaasa võtma mingi roa, mis on tema riigis traditsiooniline jõuluajal. Ma tegin jõulusaia :)
Igatahes see kõik alagas nii, et mu naaber plaanis ka sinna minna, nii et me läksimegi koos. Kuna väljas lund sadas (siin koguaeg sajab), siis ei hakanud ratta ja koogiga minema, valisime metroo. See oli muidugi vale valik, sest ilma tõttu metrood hilinevad, ei sõida ära ning infotädi räägib koguaeg taani keeles. Nii me siis passisime seal metroos tükk aega, mis kuhugi ei sõitnud. Lõpuks otsustasime bussiga minna. Kell oli siis juba 17:55 (kell 18 täpselt! pidime kohal olema). Kunagi saabus siis buss ka, mis muidugi kooli ette just ei sõitnud ning läksime läbi tuisu jala edasi. Kleidi ja sügissaabastega on päris külm käia peaks mainima. Lõpuks siis jõudsime ka kohale. Hea oli näha, et me polnud ainukesed, kes hiljaks jäid ning pidu polnud veel alanud!
Saal oli väga õdusa väljanägemisega. Olid kaetud lauad, küünlad, söögilõhnad, muusika (mida mängis 40ndates olev onu, natuke naljakas). Ning väga palju inimesi, rahvusi (saksa, soome, taani, keenia, usa, ungari, poola, eesti jne jne) ja kõik olid nii õnnelikud ja rõõmsad :) Peale selle oli üks ~20 meetrine laud, kus olid peal söögid, ning see laud oli täiesti täis.
Istusime siis kuhugi laua taha, igas lauas oli vist 10 inimest. Mõnda oma laua inimest olin ma isegi varem näinud, aga mõnega sain kohapeal tuttavaks. Kaks neist õppisid samuti maastikuarhitektuuri, bakas. Nad üritasid mulle selgeks teha, et varsti on Eesti kohal ainult suur auk ning see on hea, et ma Taanis olen, et ma peaksingi siia jääma. Vot nii siis.
Lõpuks võisime siis süüa ka võtma minna. Seal oli kõike - piparkooke (miljon erinevat sorti), kooke ja veel kooke, salateid, pannkooke, kapsarulle, kartult, riisi, liha, küpsiseid jne. Ma sain magusamärgituse vist. Ma kõike ei julgenudki proovida, ei oleks jõudnud ka.
Pärast sööki sai tantsida! Aga diskotamisest oli asi kaugel. Meil olid seal taani folktantsijad, kes tantsisid alguses ette ning siis see miljon inimest, kes me seal olime, läksime ja proovisime samamoodi tantsida. See oli täielik komöödia, ausalt. Naerda sai. Kitsas oli, aga kõik tantsud said tantsitud.
Pärast folki tuli disko. Inimesed oli endiselt õnneliku olemisega. Kõik tegid pilte, välgud aina käisid. Mul oli kahju, et ma ei võtnud oma kaamerat kaasa. Aga tegin paar pilti mobiiliga (kvaliteedi pärast on häbi, aga enam ma kunagi fotokat maha ei jäta).




























Kuna ma diskotada eriti ei tahtnud, siis ma otsustasin 22 ajal kodupoole hakata minema. Alguses tahtsin küll metroo peale minna, aga lumi ja ilus õhtu ei lubanud seda. Nii et ma kõndisin koju (tunnine jalutuskäik). Mul oli vist lõpuks nii külm, et ma ei saanud arugi, et külm on. Aga ma nägin ilusaid asju. CBS'i ees oli väga ilus. Kunagi tegin ma seal päeval pilti (blogis on ka need pildid), aga pimedas on seal tulukesed ning väga lahe effekt oli.
Aga pärast 23 olin kodus. Soojenesin üles.

Viimane ekskursioon.

Meil on siin saabunud totaalne talv! Lumi on maas ja rattaga on täiesti kohutav sõita. Pidurdama peab hakkama umbes kilomeeter enne, muidu on oht maha lennata. Aga täna lõppes siis meie ekskursiooninädal. Esimene peatuspunkt oli Plejecentret Sølund (hooldekodu). Vaatasime seal natuke ringi, erinevad aiaosad. Aktiivseks tegevuseks ning midagi ka hingele ja meelele. Oli...lumine :D Järgmisena käisime lastemänguväljakul, see oli selline väike, aga armas. Ma pilte ei teinud seal. Mõte oli siis selles, et mänguväljak ei tohiks olla liumägi, liivakast ja kiik, vaid võiks seda kõike ühendada maastikuga. Aga aga, viimane koht kus me käisime, ehk siis kolmas oli Valbyparken. See on kõige suurem park siin, nagu ma aru sain. Seal oli üle kilomeetri pikkune allee!!! Ning 7 (?) teemaparki - sellised ringikujulised ning igaüks oli isemoodi. Me ei käinud kõiki läbi, sest me läksime sinna vaid ühe mullikese pärast, aga ma käisisn mõnes veel ning peab ütlema, et ma lähen sinna veel tagasi :D Aga selle koha parim osa oli lastemänguväljak. See oli 200% maatikuga seotud ning seal oli nii põnev. Isegi ma oleks tahtnud seal rõõmsalt kiljates ringi joosta :D Igasugused ronismisasjad (mäkke ronimiseks) ning tornid (n.ö. landmarks), mis tähistasid erinevaid asju ( ma ei mäleta mida:D ). Aga üks torn oli väga äge, seal olid erinevat värvi klaasid ning seal sees olles oli hästi värviline. Päikesepaistega pidavat veel ägedam olema. Kõik oli seal nii ilus, lumine, palju puid ning lapsed mängisid seal. Neil olid mõõgad, kilbid ja keebid. Mängisid sõdalasi vist.






























Et siin siis see allee. Seal kus alle äÜks pink pargist. Ning meie kohvi/tee ja koogi paus (superhea kook oli).













Torn väljas ja seest.








































Natuke mänguväljakut.

Rootsi, Alnarp.

Eile õhtul ma mõtlesin "oi kuidas tahaks homme hommikul sõita rattaga läbi lumesaju...". Seda ma täna hommikul tegingi. Lumi oli alles, sadas isegi natuke juurde. Aga mu kodukandis ei olnud teed eriti puhtaks lükatud, mis tähendas, et oli veidi hirmus sõita:D Vahepeal sõitsin mingis vaos ja rattakontroll tahtis kaduda. Aga ma jõudsin edukalt kooli, 15 minutit varemgi (enne bussi väljumist). Täna oli siis ekskursioon Rootsi, Alnarpi. Läksime sama luksbussiga, mis eilegi. Sõitsin esimest korda tunnelis ja siis suure silla peal, mis on Taani ja Rootsi vahel! Väga vinge :D Meri oli igalpool ja udu oli ka. Oleks tahtnud, et buss peatuks ja ma saaks "sild udus" pilti teha, aga seda ei juhtunud. Rootsis oli rohkem lund kui siin, ja külmem ka.












Jõudsime siis kohale Alnarpi. Käisime sealses ülikoolis "Swedish University of Agricultural Sciences". Esimene loeng oli lossitüüpi majas. See maja meenutas mulle Harry Potteri filmi :D
Loengut andis meile üks mees, kellele 20 aastat tagasi sõitis otsa auto ning nüüd on tal ajukahjustus - ta ei suuda kontrollida oma keha (jalad, käed ja pea liiguvad koguaeg), mäluprobleemid ning hiljuti prognoositi tal ka Alzheimeri tõbi. Inimene, kes ei ole terve, aga samas oli ta nii energiline ning täis indu! Inimesed vinguvad iga pisiasja pärast, mis neil äda on, aga tema andis meile loengut ning see oli ülimalt innustav minu arvates. Ta rääkis meile oma loo, piltide abil, mis ta ise joonistanud oli ning haiglast, kus ta viibis pärast õnnetust. Nimelt oli seal olnud ilus loodus ning just sellest ta väga palju abi saigi. Sealt siis seos meie kursusega (Healing gardens and healt design). Ma ei hakka seda ümber jutustama, ütlen lihtsalt, et see oli väga väga hea kogemus.
Loengule järgnes järgmine loeng, ühe teise inimesega. See polnud nii väga huvitav, tuttav jutt oli üldiselt.
Seejärel tuli lõunapaus. See oli huvitav :D Nimelt selles majas oli väga luks köök. Kõik vajalik tehnika jms oli olemas. Meil võiks ka selline koolis olla :D









Pärast liikusime edasi Alnarpi rehabilitatsiooni aeda. Kõigepealt oli meil tutvustav loeng ühes ülimalt hubases majas/toas. Toolide peal oli sellised karvased nahad (lambanahk?) ja siis küünlad põlesid, nii soe oli. Üks tädi rääkis meile selle koha tegemistest ja eesmärgist ning ülihuvitav oli jälle. Ma olen nii rahul! Selle kursuse üks lahutamatu osa on psühholoogia ning see on nii põnev.









Pärast seda läksime välja, tutvuma aiaga. See on muidugi veel poolik, kuna raha pole, aga see osa, mis valmis oli, oli päris tore. Lumega vast ei saa nii palju aru, kuidas see mõjub või mis tundeid see koht tekitab, aga jutu järgi võib öelda, et neil toimib seal kõik. Aed sisaldas..activity places (tegevuse kohti?), kus on siis võimalik nt istutada taimi jne. Koht on muideks siis mõeldud inimestele, kellel on diagnoositud "Fatique Syndrome", see peaks olema siis sügav väsimus ja stress nagu ma aru sain.
















































Seal oli ka rahulikke kohti, kus istuda ning omaette olla, samuti greenhouses ("kasvuhoone") - üks oli soojendusega ja teine ilma, kus siis saab olla nt külmemal ajal või siis, kui ei taheta olla päris väljas (need olid klaasist, nii, et samal ajal on võimalik tunnetada seda väliskeskkonda).




























Ja siis muidugi oli ka suur osa seda tühja, väljaehitamata ala, mis muideks pidi patsientidele väga meeldima.
Vot nii. Lõpuks, kui olime juba ära külmunud, aga meeleolu oli endiselt hea (mul küll vähemalt, sest see oli üks vinge ekskursioon), saime minna sooja bussi, et tagasi kodu poole sõita.
Kooli juures ootas mind truult mu bike ning sain jälle harjutada oma ettevaatlikku sõitu :)
Homme on viimane ekskursioon, külastame vist mänguväljakuid Taanis. Tuleb põnev päev jälle.
Ja siis see on Swedish University of Agricultural Sciences seestpoolt. Üks koridor seal.
Seal oli kunagi mingi farm (vist) ja siis nüüd on ülikooli. Stuudiod oli väga lahedad, ma arvan, et seal tuleks ideid nii, et vähe poleks:D









Ja kutsa oli ka seal Rehabilitatsiooni aias.