Kool on lahe. Elu on lill.

See kool siin on ikka nii põnev!
Täna oli päev, kus me tegime harjutust "Try It Yourself"! Mida see siis tähendab - ma olin täna peaaegu pime, täiesti pime ja siis sõitsin ringi ratastooliga. Just nii, me kõndisime mööda kampust ringi pimeda inimese tokid käes, klapid silme ees või siis sellised prillid, mis tegid kõik uduseks ning nägi ainult kontraste ning sõitsime LUMES ratastooliga. Viimane oli nii raske, ma vaevalt liikusin, sest minu makaronikäed ei suutnud seda tooli taltsutada:D Tegelikult kõik olid raskustes, kes seal nendega ringi "rallisid". Kõige hullem oli siis, kui me ülatasime sõiduteed, nii ratastooli inimesed kui pimedad, neil kõigil oli väga keeruline. Me jõudsime saarekese peale alles, kui tuli juba punane oli. Mõelge kui ohtlik see on. Teiseks täiesti võimatu üleminekukohti ületada, sest need on liiga kõrged. Ning siin Taanis on teed väga erineva sillutisega, mis on totaalselt segadust tekitav, kui sa oled pime ning ratastoolis inimesele on see raske ning ebamugav on rappuda koguaeg.
Kõige hullem oli see, kui me üritasime siseneda hoonesse. Uksed ei käinud ise lahti ja no võib arvata, et neid avada ning sealt sisse pääseda oli marukeeruline.
Kui ma alguses täiesti pime olin, siis polnud mul halliaimugi, kuhu ma lähen ning kus ma olen. Võisin küll piiride järgi liikuda, aga kõik oli täiesti tundmatu.
Igatahes täna sain ma aru, kui raske on olla erivajadustega inimene. Elu tundub kohe ilusam. Ausalt. Nüüd ma kindlasti mõtlen koguaeg oma tulevastes suurprojektides (hahaaa) esimese asjana, et kas KÕIGIL on võimalik seal liikuda ning olla. Väga suurepärane kogemus oli.
Kas ma juba ütlesin, et ma hakkan tegema väikest kujundusprojekti Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskusele? See on kursusetöö. Päris põnev, sest see pole mingi tavaline aiakujundamine, vaid see peaks olema miskit terapeutilist.
Vot nii siis. Sellised emotsioonid.