Igatahes, kui me saali sisenesime, siis oli tunne nagu oleks kuhugi kohalikule kultrapeole sattunud, kuhu DJ oli oma puldi üles pannud ja puha. Ootused olid jälle suuremad. Rahvas oli muidugi väga rahvusvaheline ja see kõik paistis välja nende käitusmis- ja tantsimisstiilist...khmm.
Tegelikult oli see pidu väga koomiline ja naljakas, ja samas ei tundnud ma ennast nagu õiges kohas olevat :D
Ja muusika, no see on omaette story. Selline elektro biit oli. Esimesed lood olid üsna hirmuäravad mu kõrvadele, aga hiljem oli juba parem...tulid sõnad ka lauludele ning hakkas nagu muusika moodi rohkem see asi välja nägema.
Muide, enne saali sisenemist, all riietehoiu juures...muide kas ma olen maininud, et riietehoid maksab siin 20 dkk? Ja riided PEAB ära andma. Aga seal hakkas meiega rääkima üks enam mitte midagi aru saav noormees. Küsis mitu korda kuhu me läheme...kommenteeris ühe külastaja suurt seljakotti, ega saanud aru, mida ta küll kaasas kannab ning arvas, et see tüüp on kahtlane...siis ta uuris kas meile meeldib tantsida ja kas me lähme peole tantsima. Väga jutukas tüüp oli, pärast tema sõbrad vabandasid tema käitumise pärast. Viisakad.
Et siis rohkem detailidesse selle peo puhul pole mõtet laskuda. Vahepeal oli silmale lihtsalt valus vaadata.
Aga muide tagasiteel koju mu ratas hakkas lagunema. Helkur kukkus suure kolinaga ära. Vaiksel tühjal tänaval tundus see igatahes suure kolinana.
Ma olen terve nädalavahetuse üksi kodus olnud. Enne Camilla käis korra kodus, nüüd läks jälle ära.
Ja tähtis asi veel. Eile, enne pidu me vaatasime Jan Uuspõllu "Ürgmeest", see on parim näidend(?), mida ma näinud olen. Nii naljakas ja nii tõeline! Ma vaatasin täna uuesti lausa.
