See you soon CPH

Läbi sai see muinasjutt. Läbi sai elu Taanis.
Täna hommikul pakkisin veel viimaseid asju, üritasin veel mingitest asjadest loobuda, aga ei saanud. Töinain ma muidugi terve hommiku, lõpuks sain siiski pidama, sest Camilla tuli ka juba koju. Andsin kõik oma asjad, mis kohvrisse ei mahtunud temale, oma lipu peale palusin ka kirjutada ning lõpuks näitasin talle toa ette ning sain tagasi oma tagatsiraha. Ma ei lahkunudki teoreetiliselt vaesena Taanist. Proovisime veel arvata mu kohvri kaalu...pakkusime 20 kg kanti. Aeg oli siis viimaks kõik maha jätta ning rongijaama teele asuda. Camilla oli nii tore ja tassis mu kohvri trepist alla, kolmandalt korruselt!!! See oli jube raske. Ja siis ma läksin oma kogu tavaariga nagu tigu...ning lehvitasin oma naabrile.
Rong õnneks täna sõitis ning lennujaama minek polnud keeruline. Lennujaamas polnud ka nii palju inimesi, kui nädal tagasi...selle üle oli ainult hea meel. Hakkasin siis oma pagasit ära andma...mul oli raskusi juba selle lindile tõstmisega :D 25 kg! Siis öeldi mulle, et oi see on liiga raske, et kas vähemaks ei saa asju võta...mul oli kindel vastus " NO " ning küsisin, et palju juurde pean maksma :D Aga ta kogeles natuke ning ütles, et okei las ta siis olla :D VEDAS mul jälle. Läksin kiirelt siis turvaväravatest ka läbi, panin oma asjad käru peale ning läksin shopingule. Ostsin omale "I love Copenhagen" võtmehoudja ning olin väga rahul sellega. Nüüd on mul ainult võtit vaja. Mul oli veel 1,5 h aega lennukile.
Lennuki peale minnes öeldi "tere", ma ütlesin "hi" ning terve lennu vältel rääkisin ma inglise keeles :D Ma oleks võinud seda ka teha hiljem tegelikult. Lennata on ikka maruvahva ja Estonian Air mulle üldiselt meeldib. Tallinnasse jõudes oli ilm ilus...läksime kõik pagasit ootama ja ootasime ja ootasime ning seda ei tulnudki. Siis ootasin ma seal "pagasi küsimuste järjekorras" mingi 1,5 h, ma olin viimane järjekorras muide. Ehk siis pagasid jäid kõigil Copenhagenisse. Ma olin muidugi suhteliselt õnnelik, et ei pea seda bussijaama tassima. Sest ma läksin ju koju bussiga. Nii palju mind tagasi oodatigi (sry pidin südamelt ära rääkima). Aga õnneks lubati Cargoga Viljandisse ära saata. Mulle väga sobis.
Bussijaama jõudes avastasin, et eurosid on mul vähevõitu...pilet maksis 8 euri ning mul oli neid 8,3..selline napikas! Ma veel arvasin enne piletiostu, et võtaks midagi süüa ka ehk :D Peaaegu polekski koju saanud :D Bussisõit oli mingi marupikk, muusikat ei viitisnud ka kuulata, mõtlesin asjade üle järele, üritasin olla positiivne. Tegelikult see kohvrijama pakkus mulle palju nalja, nii et sain veidi mõtted eemale masendunud olekust.
Lõpuks jõudsin siis Viljanidsse...seal olid mul vastas ema, onu ja tädi. Nii tore. Kodus sain veel tunnipikkuse kalli väikeõelt, kes polegi enam nii väike. Ta tegi mulle parasjuagu mustikamuffineid.
Nii ma siis jõudsingi koju.

See oli mu viimane postitus, sest "Life in Denmark" sai praeguseks läbi. Just nimelt praeguseks, sest kohvriloo ning bussiloo ridade vahelt võib välja lugeda palju asju. Võib-olla tuleb varsti jälle "Life in ? " või jätkan oma Taani lugu.