Nädala lõpp ja algus.

Ma olen neli päeva järjest sõitnud Østerbro vahelt...45 minutit sinna ja tavaliselt öösel 45 minutit tagasi...ja täna ma seda teed ette võtta ei saagi.
Pühapäeval oli meil väike istumine Elisabethi rõdul (kursusekaaslane Austriast). Sain jälle Copenhaageni katuseid vaadata ning õhtuks oli päev otsa kestnud pilves ilm otsa saanud, ning taevas oli enam-vähem selge ning sai nautida päikeseloojangut toredate inimestega.

Esmaspäeval ehk siis eile käisin ma Ameerika tüdruku (Colleen Californiast, kursusekaaslane) "sweet 21" sünnipäeval (DONE! :D). Inimesi oli seal ikka igaltpoolt jälle - Itaalia, Prantsusmaa, USA, Poola, Austria, Austraalia ja kindlasti kuskilt veel. Väga erinevad temperamendid ning kõik muu oli kokku segatud. Colleen ise on juba nii ameerikalik, seda on väga lahe jälgida tegelikult...nagu filmis:D Isegi traditsioonilised cup cake'd olid esindatud, ning taani hot dog. Jah, taanis on oma hot dog. Ma ei tea, mis eristab teda teiste maade omast, aga kõik on sellest suht vaimustuses :D Ning taani lipud igalpool. Tõsiselt, meie, Eestlased võiks/peaks ka oma lippu nii väga armastada, ehk? See peaks koguaeg lehvima kui miskit toimub :D

Sünnipäeva laps seisab.

Poolalastel on traditsioon lüüa jalaga tagumikku, kui on sünnipäev...seekord siis 21 korda! :D

Ameerika seaduste järgi jõi Colleen eile alkoholi esimest korda.

Elisabeth ja Marie valssi õppimas.

Aga tegelikult eilne õhtu nii väga pidu ja pillerkaar kokkuvõttes ei olnudki...sest me jätsime ka kõigiga hüvasti. Sai kõigiga kõvasti kallistatud ning nägemiseni öeldud! Just, sest ma näen neid inimesi veel, tulevikus. Muidu ma vihkan neid "hüvastijätte". Alguses nagu ei saa aru, et päriselt ka ei näe seda inimest homme või ülehomme...aga hiljem jõuab see kohale. Aga täna läks Marie, homme läheb Elisabeth, ülehomme Kathi, üleülehomme Elisabeth 2...jaa nii edasi. Kurb oli. Sellepärast ongi täna veider olla, sest ma istun kodus. Ma pidin küll Amager strandparki minema pildistama loojangut, aga homme siis lähen...täna sai niigi mitu tundi päikse käes lesitud, selg ja nägu annavad tunda.
Ahajaa, muide ma müüsin oma ratta ka eile maha, teoreetiliselt...päriselt müün 6ndal. Sel hetkel mul natuke koitis küll, et miski nagu kaoks ära...ratas on küll nagu mu elu osa nüüd. Huvitav kas mul Eestis ka õnnestub sõita nii, et ma ellu jään?