Täna oli ideaalne ilm üheks järgmiseks ekskursiooniks. Vihma lahistas hommikul nii, et vähe polnud :) Nii ma siis otsustasin minna kooli juurde metrooga. Jaam oli rahvast täis! Kõik olid vist sama mõelnud, mis mina. Siis ütles see informatsiooni tädi midagi taani keeles (ma ei saanud aru mida) ning üks onu "lükkas" kõik selle rahvasuma ühele poole perrooni. Üks metroo vist enam ei töötanud, mis tähendas, et see miljon inimest tahtsid kõik ühe metroo peale saada! Ja mul oli vaja pool 9 olla kooli juures, sest buss ju ei oota ja taanlased pidid kuulujuttude järgi olema ülitäpsed inimesed (kell oli sel hetkel juba 8.10)!Lõpuks tuli siis metroo ja hakkas trügimine ja nügimine. Mul läks õnneks, olingi selle väga pungil täis metroo peal. Mõtlesin siis omaette, et väljuks Frederiksbergis, et seal lähevad palju maha (tavaliselt ma lähen sealt järgmises), et siis ei pea hiljem nügima hakkama. AGA selles peatuses jäi metroo seisma, infotädi ütles midagi taani keeles ning uksi ei avatud. Metroo sõitis edasi :D Siis ma juba oli kerges paanikas, et kui ta nüüd järgmises ka ei ava uksi, siis oleks ikka totaalselt jama olnud :D Aga mul vedas, järgmises peatuses sain maha ning läksin pooljoostes bussi peale. 9:33 olin bussis, viimane õppejõud tuli 9:40 (ta polnud taanlane, rootslane oli). Nii algas siis mu hommik.Sihtpunkt täna oli siis Hørsholm. Seal kandis on meile kooli Arboretum ning sinna tuleb healing garden Nacadia, ehk siis aed, kus ravitakse inimesi (nature-based therapy).
Kõigepealt istusime aga lõkke ääres, sõime kooki, jõime teed/kohvi, lõõgastusime vihmas. Supertore oli tegelikult.
Pärast seda jagati meid kahte gruppi, ühed läksid ümbrusega tutvuma, meie (grupp kus ma olin) jäime lõkke äärde. Istusime seal, sulgesime silmad, hingasime, tunnetasime kuidas külma õhku sissehingates nina külmaks läheb ning välja hingates see uuesti soojeneb. Suunasime oma energiat igale poole, üritasime ennast tunnetada antud kohas ja mitte millelegi muule mõelda. Võib öelda, et see oli kerge mediteerimisharjutus.Järgmise ülesandena me kõndisime ringi, väga aeglaselt. Tunnetades, kuidas jalg liigub kannalt päkale, tunnetades muru pehmust, konarlikkust, püüdes hoida tasakaalu. Keskendusime kõndimisele ja kohale, kus me kõndisime.
Kolmas harjutus oli paarisharjutus. Üks pidi silmad kinni siduma ja teine teda juhatama. Ehk siis üks meist oli pime. Teate kui erinev on see, kui sa kõnnid ja näed, kuhu sa astud või sa lihtsalt tunned, kuhu sa astud ning ei näe midagi. Uskumatu kui erinev see oli.
Järgmisena vahetasime grupid ning meie kord oli ümbrusega tutvuma minna. Ilus looduslik koht oli. Kuna eile tutvustati meile seda projekti, mis sinna tuleb, siis oli päris huvitav seda kõike ette kujutada. Vabandan, et pilte pole. Mul oli lihtsalt nii külm, et mu käsi lihtsalt ei ulatunud fotokakotini. Aga ma võin öelda, et huvitav oleks seda vaatama minna, kui see valmis saab!
Kui kõik läbi käidud sai, oli lõpuks aeg bussi minna. Ma olin rõõmus, sest ma ei tundnud enam oma varbaid :D Jalad olid läbimärjad ja nii külm oli. Aga sellegipoolest oli ülimõnus olemine.
Homme on ka ekskursioon. Sõidan Rootsi, Alnarpi!
Taani mussi ka:
http://www.youtube.com/watch?v=SHuWj6ycquQ
