Õhtu oli oi kui põnev. Hanna-Liisa tuli mulle külla, nautisime head (taani) muusikat, sõime/jõime ning rääkisime laiast ilmast.
Mõne tunni pärast võtsime suuna Park night club'i. Metroo oli rahvast täis, mõned inimesed laulsid, neil olid sinised mütsid peas ning meeleolu oli ülihea :D Eile oli esimene õhtu, kui siin hakati pubides/baarides/klubides müüma jõuluõlut (ehk siis sama õlu mis muidu, aga pudelil on jõuluteemaline kujundus) ja kõik olid pöördes. Eniveis sõitsime linna ja siis sealt edasi bussiga, ma sõitsin esimest korda siin bussiga! Ei olnud midagi uut, aga nuppu peab siin vajutama, kui maha minna vaja. Muideks ilm oli minnes perfektne, selge taevas, tähed särasid ja soe oli ka.
Lõpuks leidsime üles klubi, ostsime pileti, 80 dk, läksime trepist üles, panime mantlid riidehoidu, 20 dk. Kõik see hind sisaldas kolme jooki.
Alguses oli üsna vähe rahvast, lühikeses sinises jänkukostüümis tüdrukud jagasid siniseid päkapikumütse ning seinal olid tantsivad varjud. Mees ja naine, kes vist näitasid kuidas tantsida, juhuks, kui kellegil sellega probleeme on.
Inimesi oli seal ikka igasuguseid, isegi keskealisi ja selliseid oli lausa rõõm vaadata, nad saavad aru, et elu ei ole läbi, kui vanus peale pressib. Ma arvan, et sellised paarid olidki kõige tempokamad. Väga lahe. Ja mis oli kõige veidram, mõned türdukud olid tilnud lahtiste kingadega, paljad varbad ja südasügisel! Brrrr, külm :D Aga samas see ei läinud kellegile korda, mis sul seljas oli, või jalas. Peaasi, et ennast hästi tunned. Ja see mulle siin Taanis meeldib. Kompleksivaba elu.
Muusika oli varieeruv, oli ka sellist, mida ma kunagi kuulnud polnud, aga tantsida sai! Kolm tundi vist kepsutasime seal. Vahepeal toaleti järjekorras rääkisime ka ühe taani tüdrukuga, kes mulle ühe mütsi pähe sokutas. Ta oli segaduses, miks ma oskasime ja ei osanud taani keelt ning mis me siin ja seal teeme/tegime.
Mingil ajal sai küllalt ning otsustasime ära minna ja VIHMA sadas.
Nii palju siis meie suurest plaanist öist linna avastada. Me tegime seda ikkagi natuke, sest alguses vihm meid ei kõigutanud. Lõpuks olid jalad märjad, niiske oli olla ja polnuderiti meeldiv enam. Sõitsime bussiga kesklinna tagas ja sealt metrooga edasi. Kõik inimesed nägid metroos üsna täbarad välja, väsinud ja omas mullis. Pärast otsisime Hanna-Liisa bussipetust, mille ke üles leidsime ning siis oli aeg minna igaüks oma teed. Kell oli 3 öösel. Tänavad olid rahvast täis ja elu käis.
Ma jõudsin koju vist enne poolt 4. Jalad olid läbimärjad, väsimus oli peal aga meeleolu ülihea, sest see oli üks ägedamaid õhtuid siin, mida peab otseloomulikult kordama.
