Alustasin küpsistest, tegin taigna valmis ja kõik tundus tore, aga pärast seda kui ma selle olin kapi peale laiali rullinu enam nii tore ei olnud. Ühesõnaga, pool taignast läks aia taha ning sh ka pooled küpsised. Sest see taigen ei tulnud enam kapi küljest lahti ja kõik läks metsa. Päris ei ajanud vihale ju. Selline tumba olengi.
No aga ma siis kuidagi mökerdasin selle taigna omavahel kokku ning küpsetasin ära. Teise poole taignaga olin ma juba targem, panin rohkem jahu, kuigi kippus ikka kapi külge jääma. Lõpptulemus oli igatahes see, et sellised nagu nad teise blogi pildil on, nad küll välja ei näinud. Aga maitsesid hästi. Kõik metsa läinud küpsised sain ise ära süüa :D
Siis oli aeg teha juustuskoone. Ma nimetaks neid juustukukliteks, sest sellised nad mul välja tulid. Kusjuures väga head ja lihtne on teha ka. Ma muutsin retsepti ka veidi, lisasin juustu ka taignale ning köömned panin ka peale, mis oli parim mõte, sest nad olid nagu täpp i peal.
Niisiis tuli oodata õhtut, katta laud ning pärast kõike seda tulidki mu kolm külalist - Marie koos sõbrannaga ning Kadi. Nad tõid endaga pizzat ning Kadi oli ka küpsetanud suupisteid, olid päris huvitavad. Aga õhtu möödus toredasti, saime jälle informatsiooni Prantsusmaa reisi kohta. Me lähme Bordeaux'i ja Nantes'i samuti. Ning sel ajal pidi seal olema sooja juba +25 kindlasti...mulle vist sobib ju :D
Kõik arvasid, et mul on toaga ikka väga vedanud ja ma pidin jälle nõustuma, kuulasime eesti ning prantsuse muusikat, rääkisime maast ja ilmast ning ämblikutest. Õnneks ma neid unes ei näinud.
Mul oli nii hea meel, et nad minu juurde tulid, väga ägedad on sellised koosolemise õhtusöögid!
Kesköö paiku mu külalised lahkusid.
Üks päev enne ma üritasin teha juustuküpsiseid. Tuli Kivipagari juustuküpsise isu ning siis arvasin, et ma ka äkki oskaks neid teha. Aga ei osanud. Välja tuli küll juustuküpsis, mis pärast külmkapisseismist maitses juba nagu päris normaalselt, aga polnud see mida ma ootasin. Aga ülimalt lihtne on neid teha ja vähe asju ka kulub.
Vahepal lugesin veel läbi raamatu "Päev algab öösel", milleks kulus mul umbes 7-8 tundi ning raamat oli läbi. Pooleli ka ei saanud jätta, oli päris huvitav, aga üldiselt oli lihtsalt nii hea lugeda eesti keelset ilukirjanduslikku teksti. See oli nagu tüüpilise ameerika filmi vaatamine, ainult et pildi võis täiesti ise omale silme ette manada.
Siis olen ma vahepeal avastanud omale uue seriaali vaatamiseks - "Bones" ehk "Kondid", seal on tegelikult päris naljakaid seiku ka, peale laipade :D
