eile ja täna.

Alustuseks tuleb juttu eilsest. Käisime peol. Saime poole 10 paiku õhtul peajaamas kokku ning suundusime peopaika. Täiesti juhuslikult leidsime üles koha, kus pidu toimus ning mitte sel aadressil, mis meile teada oli. Niisiis, millised toimingud pidime enne sisseminemist läbi tegema?
Kõigepealt näitasime IDkaarti turvale, kes mind pinksalt võrdles pildiga (al. 18 sai peole minna), sealt edasi ootasime veidi järjekorras ning siis...küsiti IDkaarti (jälle), siis kollast kaarti ning siis tehti veebikaga pilti ning näpujälg võeti ka. Liikusime edasi ning siis küsiti üliõpilaspiletit! Selline kontroll nagu oleks kuningannale külla läinud :D
Koht polnud eriti fancy, keldritaoline kohati :D Piljardit sai mängida, bänd oli, ning alates 11 tehti tantsuplats ka lahti. Bändis olid mingid karjuvad pudekad, kelle hääl jäi muusikale kõvasti alla. Üldse oli palju nooremaid inimesi seal...ma sain jälle end vanana tunda. Kuigi ma ilmselgelt ei näe 23 välja :D
Veel tähelepanekuid. Ma arvan, et enamus peokohtades, kus ma nüüd käinud olen, on lisaks tantsuplatsile võimalik näidata oma tantuoskusi ka "minilaval" ning mõnes kohas on ka "minilava" koos toruga. Eile üks neiu, a'la 18-19 aastane, näitas seal päris agarasti oma oskusi, mõned läksid isegi lavale ligemale, rahatäht näpus :D
Pidu iseenesest oli päris okei, ainult nii palju noori oli, aga vahepeal oli äge ka, sest me sattusime tantsima koos mingi grupiga, kus inimesed tantsisid väga hästi, oli näha, et nad naudivad seda, mida nad teevad...palju naeru ja nalja oli. Muusika valik oli põhiliselt hip-hop, rap, r'n'b ning kohati lasti retro backstreet boys'i ka ning Grease remix'i, mis club Tallinnaski koguaeg tuleb! :D
Meiega tulid veel tutvust sobitama kaks taani tüüpi, meist 2-3 aastat nooremad. See, kes minuga rääkis näitas päris agarasti oma huvi üles, tahtis tervet elulugu kuulda ning tegi igasugu muid žeste..:D
Umbes 1 paiku lahkusime ning linn oli rahvast täis!


Täna käisin ma muuseumis, koht nimega Cisternerne. Asub mu kodu juurest 8-10 minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et tuli minna. Tegemist on modernse klaasikunsti muuseumiga, aga seal oli ka üks nö rändnäitus, mille autoriks oli taani skulptor Jørgen Haugens Sørensen.
Väga hirmuäratav koht oli iseenesest. Asub maa all, pime, külm ja niiske oli. Kuna lagedest tilgub vett, siis sinna olid tekkinud sellised purika taolised asjad, mis lisasid kohale juurde veel õudsust. See ajutine näitus ja need skulptuurid olid ka väga brutaalsed, aga kui aus olla, siis samas pole ma enne midagi nii huvitavat näinud. Näiteks, koerad, kelle näod ning keha olid ketki kisutud ja verised; või nöod , mis olid nagu valmis tehtud ning siis lihtsalt "ära rikutud"; või skulptuurid inimestest, aga erinevus oli, et nad nägid välja nagu oleks lõpetamata; või luukere pea mingi sinise asja otsas. Seal oli igasugu absurdseid asju. Ma kahjuks pilti teha ei saanud, polnud lubatud. Aga internetiavarustest võib näiteid leida.
Teine näitus, püsinäitus, oli klaasikunstist, mis oli väga ilus ning see õudne ruum sobis eksponeerimiseks ülihästi.
Kolmas näitus oli skulptuuride näitus, kus oli kujutatud tavainimesi. Kui tavaliselt tehakse skulptuur kellestki tähtsast, nagu Herakles või kuningas, siis seal olid lihtinimesed. Väga veider oli vaadata sellist asja tegelikult. Harjumatu.
Siis sai näitus otsa ning võis maa alt tagasi maa peale sooja minna, sest lõpuks oli juba nii külm.
Muide ma sain ka tuttavaks ühe Kanada tüdrukuga, kelle nime ma üritan siiamaani meenutada, kuna ta pakkus välja, et võiks kunagi koos ringi tsillida. Aga ma ei leia teda näoraamatust üles :D Kehv seis. Aga tore tundus, väga jutukas.