Kolmapäev

Ma pole juba mitu päeva midagi siia kirjutanud, ei ole midagi suurt ja erilist juhtunud ka. Teisipäeval oli kool ning meile käidi tutvustamas ühte projekti Nordhavnen, mis oli ülmalt huvitav tegelikult. Sinna tahetakse ehitada uus linnaosa, see on pikaajaline projekt (50 aastat), strateegia on neil välja töötatud, nüüd üritavad detailsemalt asju edasi arendada. Strateegia on muidugi suht idealistlik, nagu tahaksid luua sinna perfect city ning mõned asjad olid isegi minu arvates liiga ilusad :D Kohati tundus, et see projekt polegi nii väga reaalne. Aga eile siis, teisipäeval, tuli muideks õppejõud minuga rääkima. Ütles, et oli eelmine kord natuke ebaviisakas, kui me neid esitlusi tegime, ning vabandas. See oli temast armas. Täna on järjekordselt ilus päikesepaisteline ilm, ma olen päev otsa kodus olnud, lugenud ja mõelnud lugemisest. Vahepeal tegin ka süüa, mis ei olnud just selle päeva parim mõte! Mõtlesin, et teeks midagi head - ahjukana ning riisi. Kana koti sees. Kott muutus seal ahjus aga väga imelikuks ja ma kartsin, et see sulab ära! Otsustasin siis mingil ajal, et võtan selle sealt ikka välja ja praen pannil edasi. Avasin ahjuukse ning jätsin selle hetkeks niisamuti, kana koos kotiga seal sees...ning äkki käis üks krõks ja klaasikillud lendasid...mikrouuni taldrik läks katki!!! Ma täiesti kohutavalt ehmatasin, sain täiesti kreepsu no, tükk aega jalad värisesid all.
Siis lugesin internetist, kas on võimalik uut taldrikut kuskilt saada ning hakkasin juba sättima ennast poe poole. Siis aga koputas perenaine mu toauksele ja teatas, et nad sõidavad nädalaks (või kaheks?) puhkusele ja nende noorim tütar (29 a) tuleb seniks siia. Vot, tahaks ka puhkusele.
Siis ma ütlesin talle, et mul juhtus õnnetus siin vahepeal, et ma lõhkusin taldriku ära ning siis me tükk aega rääkisime küpsetamisest ning ta küsis kas see ahi on hea. No ja siis ütles ka, et ma ei muretseks ja et seda taldrikut ei ole võimalik eraldi osta, et nad on juba enne uurinud seda. Nice. Nii, et väga hullu ei olnud, et see katki läks, elu seisma ei jäänud. Aga mul on ikka paha tunne. Enam ei julge ma selle ahjuga midagi teha. Äkki lendab õhku vms.

Muideks ma ükspäev enne lõhkusin ühe potikaane sanga ära. Kukkus maha, klaasist kaas ei läinud katki, aga see jublakas kust kinni võtta, see läks. Ma ei tea, mis mul viga on.

Käisin õhtul järve ääres pead väskendamas, tegin mõned pildid ka.