Hommikul aknast välja vaadates oli kohe selge, et ega sellelt päevalt midagi head oodata ei ole. Vihma sadas. Kooli läksin metrooga, jaamas mängis onu viiulit. See on nii tore minu meelest. Nagu filmis.
Täna oli koolis rühmatööde esilemine. Meil on neljane rühm, 2 poissi ja 2 tüdrukut. Ükspäev tuli jutuks, et kes ette kannab kogu selle värgi. Üks poiss oli kahekäega nõus. Okei, jepikajee. Täna siis. Kõik rühmad läksid sinna koos ette ja kõik rääkisid midagi. Tol hetkel tundus mulle juba veider, et meil ainult üks räägib. Aga okei. Tuli ka lõpuks meie kord, läksime ka kõik ette, me, türdukud, seisime seal niisama kaunistuseks ja poisid siis rääkisid. Aga nad jätsid kogemata ühest asjast rääkimata ja siis õppejõud ütles: "Võib-olla tüdrukud tahavad sellest rääkida?" NOOT, vaatasime tükk aega üksteisele lolli näoga otsa ja Sara (rühmaliige) raputas selle peale pead. Õnneks poisid päästsid meid. Ettekanne muidu sai väga kiita, aga õppejõud lisas lõppu, nii naljaga ja lõbusalt öeldes muidu, et järgmine kord võiks kõik sõna võtta, tüdrukud ka, ükskõik kui hästi või halvasti me inglise keelt räägime. Kuigi see polnud üldse halvaga öeldud, isegi noomitusena mitte, tunnen ennast very shitty. Mul oli hirmus juba seal niismaa seista, ei kujuta ette, mis oleks saanud siis, kui ma veel rääkima ka oleks pidanud. Aga see polegi enam tähtis. Nüüd teavad kõik, et ma rääkida ei oska. Kuigi see pole põhjus.
Pärast loengut tulin koju. Jala, vihma enam ei sadanud ja säästsin 23 dk.
Kuna ma ennast hästi eriti ei tundunud, siis vaatasin lõbustuseks filmi "Last Holiday", hea valik.
This movie made my day.
Täna oli koolis rühmatööde esilemine. Meil on neljane rühm, 2 poissi ja 2 tüdrukut. Ükspäev tuli jutuks, et kes ette kannab kogu selle värgi. Üks poiss oli kahekäega nõus. Okei, jepikajee. Täna siis. Kõik rühmad läksid sinna koos ette ja kõik rääkisid midagi. Tol hetkel tundus mulle juba veider, et meil ainult üks räägib. Aga okei. Tuli ka lõpuks meie kord, läksime ka kõik ette, me, türdukud, seisime seal niisama kaunistuseks ja poisid siis rääkisid. Aga nad jätsid kogemata ühest asjast rääkimata ja siis õppejõud ütles: "Võib-olla tüdrukud tahavad sellest rääkida?" NOOT, vaatasime tükk aega üksteisele lolli näoga otsa ja Sara (rühmaliige) raputas selle peale pead. Õnneks poisid päästsid meid. Ettekanne muidu sai väga kiita, aga õppejõud lisas lõppu, nii naljaga ja lõbusalt öeldes muidu, et järgmine kord võiks kõik sõna võtta, tüdrukud ka, ükskõik kui hästi või halvasti me inglise keelt räägime. Kuigi see polnud üldse halvaga öeldud, isegi noomitusena mitte, tunnen ennast very shitty. Mul oli hirmus juba seal niismaa seista, ei kujuta ette, mis oleks saanud siis, kui ma veel rääkima ka oleks pidanud. Aga see polegi enam tähtis. Nüüd teavad kõik, et ma rääkida ei oska. Kuigi see pole põhjus.
Pärast loengut tulin koju. Jala, vihma enam ei sadanud ja säästsin 23 dk.
Kuna ma ennast hästi eriti ei tundunud, siis vaatasin lõbustuseks filmi "Last Holiday", hea valik.
This movie made my day.
